Vaktsiinofoobid loobuvad enda ja oma laste vaktsineerimisest liiga kergeusklikult

Mingi hetk viskab ikka korralikult üle ja minu sisemine diskuteerija, keda ma üritan muidu vaka all hoida, saab vihaseks. Olen üritanud vaktsiinivastastele ja nende jutule läheneda mitut moodi: selgitada, kuidas nad asjadest valesti aru on saanud; harida neid pisiku ning vaktsineerimise teooriate kohta; ignoreerida neid; vaielda nendega kuni lihtsalt ei jaksa enam. Miski ei aita ja lõppkokkuvõttes lahkun ikka kehv maitse suus. Selle postitusega võtan ette järgmise proovi. Võtan meedias ilmunud artikli, mida on palju isegi lollakaks nimetada ning toon välja, milline manipuleerimine ja faktide väänamine tüüpiline vaktsiinofoobide argumentatsioon on. Nagu alljärgnevast jutust näha ei erine vaktsiinivastased eriti palju kreatsionistidest, globaalsete kliimamuutuse eitajatest, maailmalõpu ennustajatest ja teistest faktide väänajatest. Kui ratsionaalselt analüüsida ei oska, ei tasuks meediasse ronida. Algartikkel on siin: Lugeja: inimesed lasevad end ja oma lapsi liiga kergeusklikult vaktsineerida.

Väidetavad negatiivsed omadused

“Vaktsiinidel on nii palju negatiivseid omadusi, aga hoolimata selles lasevad enamik lapsevanemaid oma lapsi vaktsineerida. Kas see tuleneb teadmatusest, hirmust või tõesti on selliseid inimesi, kes usuvad 100% vaktsiini headusesse?”

Milliseid negatiivseid omadusi? Vaktsiinidel on tavaliselt nõrgad kõrvalmõjud, mis enamike jaoks möödub maksimaalselt madala palavikuga. Kui rääkida reaalsetest negatiivsetest omadustest, siis inimesed, kes on mingi komponendi vastu allergilised (ja need inimesed moodustavad populatsioonist väga väikse osa), võivad saada tugevama allergilise reaktsiooni. Selle tõttu ongi aga olemas arstid, kes selliseid asju uurivad ja nende kohta infot annavad. Enamik negatiivseid omadusi on fiktiivsed või nende mõju tugevasti üle pingutatud. Lisaks – kui autor kritiseerib isegi oma sissejuhatuses teadmatuse ja hirmu negatiivset mõju, siis miks ta ise mõlemat külvata otsustab?

Kes teab tõde?

“Inimesed, kes on vaktsineerimise vastu, teavad enamasti vaktsiini tagamaid ja kõrvalnähtusi, mis need endaga kaasa võivad tuua. Osad inimesed, kes pooldavad vaktsineerimist, suhtuvad negatiivselt nendesse, kes oma lapsi vaktsineerida ei lase, kuna arvavad, et tänu neile pole siiani saadud võitu vastavatest haigustekitajatest ning nende tõttu võib liikvele tulla uus haigusepuhang. Nad pole teadlikud põhjustest, miks need inimesed nii käituvad. Kindel on see, et vaktsiinid võivad mõjuda inimestele negatiivselt, sest vastasel korral oleksid need (tõenäoliselt) kõikidele inimestele kohustuslikud.”

Inimesed, kes on vaktsineerimise vastu ARVAVAD, et nad teavad vaktsiini tagamaid ja kõrvalnähtusi, mis need endaga kaasa võivad tuua. Ma ei ole suhelnud veel ühegi vaktsiini vastasega, kes oskaks isegi väga hästi seletada, mis asjad on vaktsiinid, kuidas nad toimivad, miks nad toimivad ning kuidas neid toodetakse. Antud artikli autor ei tundu olevat oma jutu põhjal erand.

Need, kes suhtuvad negatiivselt inimestesse, kes keelduvad oma lapsi vaktsineerida, saavad aga aru ohtudest. Esiteks sead sa enda lapse ohtu, ent see pole veel kõik. Sa sead ohtu ka teised lapsed, keda ei saa vaktsineerida (allergiad või erilised meditsiinilised tingimused, väga noored lapsed, keda pole veel jõutud vaktsineerida) ja ka mingil määral need, kes on vaktsineeritud. Kui liiga suur hulk inimesi ei lase end vaktsineerida, kaob rühmaimmuunsus. See on väga oluline mõiste, mis tuleks endale selgeks teha. Lühidalt öeldes, on enamik vaktsiinid kõige efektiivsemad siis kui mingi suur osa elanikkonnast on vaktsineeritud. Laste halvatuse puhul näiteks 80 – 86%, leetrite puhul 83 – 94% jne. Vaktsiinid ei ole ega saagi olla 100% efektiivsed. Kui aga enamik populatsioonist on vaktsineeritud kaob haigustekitajatel võimalus levida ning inimesed ei haigestu sellesse enam. See tagab kaitse ka neile, keda ei ole vaktsineeritud – muidugi ainult juhul kui rühmaimmuunsus säilib. Haigused ei ole kadunud, nende levik on lihtsalt takistatud.

Ka selle lõigu puhul on ilmselge, et faktide asemel kasutatakse umbmääraseid väiteid, mis ei ütle õieti mitte midagi. Muidugi võivad vaktsiinid mõjuda inimese tervisele negatiivselt aga see on väga harv juhus. Meeletult suures osas on nende mõju inimese tervisele aga väga, väga positiivne. Kui sa ei pea läbi põdema selliseid jubedaid haigusi nagu lastehalvatus, mumps või teetanus, võid sa ennast siin maailmas väga õnnelikuks pidada.

Tiomersaali surematu müüt

“Esimene põhjus, miks vaktsineerimisest hoiduda, on kindlasti see, et paljud vaktsiinid sisaldavad mürgiseid alumiiniumi ja elavhõbeda ühendeid, mis suuremates kogustes võivad põhjustada inimese surma.”

Palun vaktsineerige mu laps elavhõbeda vastu (raesidecartoon.com)

Tundub, et Eesti vaktsiinivastased pole veel päris viimase rongi peale jõudnud. Tõsi – elavhõbe vaktsiinides tiomersaali kujul oli väga suur diskussiooni punkt mõni aeg tagasi – praegu pole see enam aga teema. Peamine argument oli selles, et vaktsiinides olev tiomersaal tekitab lastel autismi. See toetus viimastel aastatel suuresti Andrew Wakefieldi teadustööle, mis eelmisel aastal lõpuks põhjalikult ümber lükati ning tema pettus paljastati. Loomulikult tunti meditsiinilises teaduses muret tiomersaali pärast kui paanika pihta hakkas. Selle pärast tehtigi meeletult palju teadusuuringuid tiomersaali ohtliku mõju kohta vaktsiinides ja mis siis leiti? Paanikaks pole põhjust. Teaduslik konsensus on endiselt, et tiomersaal ei ole vaktsiinides ohtlik inimeste tervisele. Sellest hoolimata on see eemaldatud enamustest vaktsiinidest, et inimeste murelikkust leevendada. Tänapäeval pead sa ikka otsima, et leida tiomersaaliga lastele mõeldud vaktsiin ning kogus, mille sa vaktsiinist leiad, on ikka kaduv-väike.

Uus lemmik element perioodilisustabelist on aga alumiinium. Mingi süüdlane tuleb ju ometi leida. Alumiinium on vaktsiinides selleks, et parandada immunsusvastust. Alumiiniumi on vaktsiinides aga väga vähe ja üksi teadustöö ei ole näidanud, et oleks põhjust karta alumiiniumi vaktsiinides. Alumiinium on muidugi mürgine ning ohtlik kehale aga mitte sellistes kogustes. Selleks, et alumiinium mõjuks tervisele ohtlikult peavad esiteks teie neerud olema väga nõrgad või mitte-töötavad ning te peate saama päris suuri alumiiniumi koguseid kuude või aastate kaupa. Kui see neli milligrammi alumiiniumi, mis beebi elu esimese 6 kuu jooksul vaktsiinidega sisse saab, teid hirmutab mõelge sellele nii: samal perioodil saab beebi rinnapiimaga umbes 10 mg , piimapulbriga 40 milligrammi ja soja põhjal valmistatud piimapulbriga 120 mg alumiiniumi. Hirmutav? Mitte eriti. Keha tuleb selliste kogustega üpris kenasti toime. Enamik kehasse sattuvast alumiiniumist seotakse veres kiirelt valguga, mille nimi on transferriin ning viiakse neerudesse, kus see kehast väljutatakse.

Vaktsiinide efektiivsus

“Teine põhjus seisneb selles, et vaktsiinid pole alati efektiivsed. Näiteks läkaköha vaktsiini efektiivsus on 63-91%. Lisaks sellele, et vaktsiini efektiivsus on väike, annavad vaktsiinid vaid ajutise kaitse mõneks aastaks. Kui sedagi. Osa arste tunnistab avalikult, et vaktsiinid ei kaitse haiguse eest, nad vaid „mahendavad“ seda, kui juhtute haigeks jääma.”

Vaktsiinid ei ole tõesti alati efektiivsed. Siin tuleb mängu see rühmaimmuunsis, millest ma varem rääkisin. Kui vaktsiinofoobid hävitavad oma propagandaga rühmaimmuunsuse siis ei ole vaktsiinid tõesti nii efektiivsed kui nad praegu on. Seda on juba praegu näha teatud kogukondades nii Euroopas, Ameerikas kui ka mujal. Imikuid sureb juba hirmuäratavalt tihti haigustesse, mis peaks olema kaotatud ent teatud kogukondades on vaktsineerimine põlu all.

Kõik vaktsiinid ei paku tõesti eluaegset kaitset, ent öelda, et vaid mõneks aastaks, kui sedagi – see on lihtlabane manipuleerimine. On täpselt teada kui kauaks vaktsiinid kaitset pakuvad nind uus süst tehakse alati varuga. Seetõttu on oluline pidada meeles, mis vaktsiinid sul tehtud on ja millal on uue süsti aeg. Kui ka veidi üle õige aja läheb, ei pea muretsema – nagu ma ütlesin, ajad antakse varuga.

Muide – põdeda läbi mõni väga jube haigus nagu lastehalvatus, leetrid, mumps või kollatõbi mahedamalt, on minu arvates positiivsem, kui põdeda see läbi mitte-mahedalt.

Lihtsalt rumalad eksiarvamused

“Kolmandaks halvaks küljeks on see, et keegi pole teinud pikaajalisi uuringuid vaktsiinidele ja tegelikult ei teatagi päris täpselt, mida need inimestele võivad teha. Näiteks B-hepatiidi vaktsiini katsetati kõigest 5 päeva.”

Te teete nalja? Muidugi on vaktsiinid, nagu ka kõik teised ravimid läbinud pikad meditsiiniliste katsetuste perioodid. Tavaliselt kuskil 15 aastat enne kui saab täiesti uue ravimi müüki panna. Vaktsiinidel, mida tuleb iga aasta manustada, muudetakse vaid vastavalt haiguse mutanteerumisele antigeene. Hepatiit B vaktsiini hakati arendama 1968 aastal ja see sai oma esimese loa FDA (Ameerika toidu ja ravimite administratsioonilt) aastal 1981. 5 päeva my ass…

“Vaktsiinid võivad kaasa tuua haiguse, mille vastu vaktsineeriti. Näiteks 1976. aastal jäi gripivaktsiini tagajärjel 565 inimest halvatuks, nakatudes vaktsineerimisjärgselt Guillain-Barre tõppe. USA-s on kõik registreeritud lastehalvatuse juhtumid alates aastast 1979 olnud põhjustatud vaktsiinist ja II maailmasõja ajal vaktsineeriti Saksamaal elanikkond difteeria vastu, pärast mida kasvas difteeria haigusjuhtumite arv 17% ja suremus haigusesse 6 korda.”

Siin jäetakse enamasti kogu lugu rääkimata. Guillain-Barre tõve sai tõesti üle 500 inimese ent võimalus oli siiski 1 miljonist (0,0001%). Arvatav põhjus oli immunopatoloogiline vastus vaktsiini koostisele. Tänapäevaste gripivaktsiinide juures ei ole aga leitud korrelatsiooni gripivaktsiini ning Guillain-Barre tõve vahel. Hiinas, kus vaktsineeriti seagripi vaktsiiniga ligikaudu 100 miljonit inimest leiti vaid 11 GB tõve juhtumit (0,000011%), mis on madalam kui selle haiguse tavaline tõenäosus Hiinas.

Selle lastehalvatuse “fakti” kohta tahaks ma viidet. Kui see on ka ligikaudu nii, nagu autor väidab siis näitab see lihtsalt seda kui hästi lastehalvatuse vaktsiin töötab. Ameerikas pole enam lastehalvatuse levikut. Tõenäosus saada arenenud riikides tänapäeval lastehalvatus on meeletult väike ja seda just tänu vaktsiinidele. Mõnel harval juhul võib muidugi halvasti minna, ent see ei lükka ümber seda, et suur osa elanikkonnast ei pea seda haigust põdema.

Ka difteeria vaktsiin on suutnud sellesse haigusse nakatumist ning surevust alandada kogu maailmas väga oluliselt, hoolimata sellest, mis juhtus sõjaaegsel Saksamaal. Ameerikas oli vahemikus 1980 kuni 2000 vaid 52 difteeria juhtumit. Mõtelge – 20 aasta jooksul kogu Ameerika peale.

Moderne meditsiin ei ole ideaalne, kuid…

“Kui uus vaktsiin turule tuleb, siis mõelge hoolikalt enne kui vaktsineerima lähete, sest näiteks esimene katse panna difteeria/läkaköha/teetanus/lastehalvatus ühte vaktsiini. Tuli turule ilma turvalisustestideta aastal 1959 ja hakkas kohe haigus- ja surmajuhtumeid koguma. Aga võttis aega 9 aastat ja suurt hulka kohtuprotsesse, enne kui vaktsiin 1968. aastal vaikselt turult kõrvaldati.”

Mõtelge jah hoolikalt, kumba te usute, kas vaktsiinofoobe või modernset meditsiini, mis on suutnud mõnesaja aastaga kaotada või leevendada meeletu hulga haigusi ning ebamugavusi, mida ei suutnud “traditsiooniline meditsiin” aastatuhandetega teha. Moderne meditsiin ei ole kohe kindlasti ideaalne ning vigasid on tehtud ning tehakse ka edaspidi aga vahe on selles, et nendest õpitakse. Kui leitakse, et teaduslik arusaam oli ebatäpne siis seda korrigeeritakse, mitte ei väänata fakte, et endale sobida.

Ma ei kiida taevani ravimifirmasid sest suurte korporatsioonidena teevad nad ise ka piisavalt eksitavad propagandat ja andmetega mängimist aga reaalne fakt on selles, et vaktsiinid toimivad. Seda näitab pea 300 aasta pikkune vaktsiinide ajalugu ja see, et naudime eurooplastena nii väheste haiguste ja ebamugavustega elu, et keskmine keskaja inimene annaks kõik selle nimel.

On riike, kus lastehalvatuse on tänaseni väga levinud haigus ja rühmaimmuunsus puudub. Tagajärjed on pildil (Cheshire Home for Handicapped Children, Freetown, Sierra Leone. http://www.vaccineinformation.org/polio/photos.asp).

Ma saan ühest küljest vaktsiinofoobidest aru. Raske on propagandat täis maailmas kõiges selgust leida. Lisaks on paljud neist trendikast ökokultuurist endale hulgi mõttekaaslasi leidnud ning klubisse kuuluda on alati tore. See ei anna aga andeks faktide eiramist, väänamist ja hirmutamist. Praegu ei ole vanemal mitte ühtegi muud põhjust kui see, et tema laps on mingi vaktsiini vastu ülitundlik, loobuda riiklikust vaktsineerimise kavast. Te teete sellega liiga nii enda kui teiste lastele. Demokraatlikus riigis ei ole õige vaktsineerimist kohustuslikuks teha, aga ükski ratsionaalne ja oma lastest hooliv inimene ei loobuks vaktsineerimisest sellegipoolest.

Loo autor: Ivo

Allikad/lisaks lugemist:

• Wikipedia artikkel vaktsiinidest
• Wikipedia artikkel vaktsineerimisest
• Wikipedia artikkel rühmaimmuunsusest
• Wikipedia artikkel tiomersaali vastuolust
• Wikipedia artikkel Andrew Wakefieldist
• Philedelphia lastehaigla infoleht alumiiniumist vaktsiinides
• Stephen Novella (MD) kirjutab alumiiniumist ja Alzheimerist
• Phil Plait kirjutab Austraalia anti-vaktsineerimisliikumise tagajärjel surnud imikust
• Wikipedia artikkel difteerist
• Wikipedia artikkel lastehalvatusest
• Wikipedia artikkel lastehalvatuse vaktsiinist
• Wikipedia artikkel gripi vaktsiinist
• Wikipedia artikkel seagripist

Tuleviku transport: ETT

Torudega transpordi süsteem Futuramas

Kui välja arvata ohtlik keskkond, radiatsioonioht ja gravitatsiooni puudumise negatiivne mõju inimkehale on kosmoses reisida päris äge. Maa gravitatsiooniväljast vabanemine on loomulikult raske aga avakosmoses läheb liikumine juba nagu lepase reega. Anna ainult hoog sisse ja sõida. Kas midagi sarnast oleks võimalik luua ka veidi vähemohtlikumas keskkonnas – Maal?

Tuleb välja, et on küll ning üks välja pakutud võimalus on tühjendatud toru transport ehk ETT (Evacuated Tube Transport). Vähemalt sedasi tõlgiksin seda mina. Põhimõte on tegelikult lihtne. Ehita väga pikk toru, tekita sinna vaakum ning sul on võimalik toru sees hõõrdejõu puudumise tõttu sõita väga suure kiirusega, kasutades vähe energiat. Toru sees on auto suurused kapslid, mis mahutavad kas inimesi või kaupa ning mis liiguvad magnet-levitatsiooni abil.

Kui see tehnoloogia kasutusele võetakse on see suurim revolutsioon transpordis pärast lennuki kasutusele võtmist. On palju räägitud sellest, kuidas maailm muutub iga uue ja võimekama transpordi lahendusega väiksemaks ning see on kindlasti tõsi selle tehnoloogia puhul. Kujutage ette, et elate New Yorkis ning teie äripartner tahab korraldada õhtul tähtsat koosolekut Pekingis. Lennukiga lennates võtab see reis aega 12 ja pool tundi. Lisaks kulub aega lennujaamas ning kohale jõudes oled omadega liiga läbi, et õhtusööki nautida. ETT lubab sind viia New Yorkist Pekingisse 2 tunniga. See teeb äripartneri õhtusöögil osalemise juba oluliselt lihtsamaks. Muidugi sinu jaoks oleks see pigem hommikusöök.

Kapslid ootamas reisijaid

ETT on midagi rongide ja autode vahepealset. Kapslid on justkui autod ning torud, milles sõidetakse meenutavad raudtee võrgustikku. Peale minnakse jaamades ning kapslis istudes ei pea sa ise midagi juhtima vaid kogu süsteem toimib automaatselt. Kuna süsteemi maksimaalne kiirus on kuskil 6500 km/h (riigi siseselt 560 km/h), on see päris tore. Inimene ei suudaks kuidagi sellist süsteemi juhtida. Arvuti suudaks seda süsteemi aga muretult juhtida ja lõppkokkuvõttes oleks sinu ohutus tagatud oluliselt paremini kui autos või lennukis.

Energia kulub peamiselt kapslite liigutamiseks ja vaakumpumpade peale, mis õhku torudest välja pumpavad. Kui võrrelda seda süsteemi elektriautode või -rongidega siis võimaldab see kWh kohta kuni 50 korda rohkem transporti. See on peamiselt seetõttu kuna puudub hõõrdejõud. ETT saab muuta väga roheliseks transpordiviisiks, kui jaamadesse paigutada, kas tuulegeneraatorid või päikesepaneelid.

Tehnoloogiliselt oleme me juba sealmaal, et see süsteem valmis ehitada. Suurimaks probleemiks on aga infrastruktuuri paika panemine. See võtab kaua aega ning saab olema kallis. Kuna materjali on vaja vähem kui rongide ja autode jaoks taristu ehitamiseks, tundub, et ETT võib juba lähitulevikus saada reaalsuseks.

Huvilistel soovitan vaadata ka seda video youtube’ist:

Green Drinks Tallinnas

Teisipäeva õhtul (17.04.2012) astusin ma Tallinnas kohvikusse Must Puudel ning võtsin osa üritusest Green Drinks. Asja teeb veel eriti huvitavaks see, et selline üritus toimus Tallinnas esmakordselt. Kirjutan siis veidi lähemalt.

Green Drinks on maailmas tegelikult üsna levinud ürituse tüüp. Kui vaadata nende kodulehekülge selgub, et lausa väga levinud ja igal pool maailmas. Ka Tartus on sarnastel põhimõtetel üritusi korraldatud ent tundub, et praeguseks on see asi neil soiku jäänud. Uus elu puhuti sarjale sisse hoopis Tallinnas.

Üritus toimub väga vabas vormis ent samas on paika pandud ka soovituslikud eeskirjad. Peamine eesmärk on selles, et kokku tuleks hunnik inimesi (eelistatult võimalikult erinevaid inimesi) ja siis koos arutletakse peamiselt keskkonna teemadel. Kõik võivad tulla ja lahkuda nii kuidas soovivad. Inimesed võivad teisi kuulata või ise arvamust avaldada ning oluline on, et toimuks suhtlus. Kui keegi soovib jutu kõrvale klaasi märjukest võtta on ka see soositud. Nimelt üritused toimuvad enamasti kuskil avalikus lokaalis. Kohvikud ja pubid on head variandid. Peamine, et oleks vaba õhkkond. Tallinna Green Drinks ürituse avaüritus toimus Musta Puudli kohvikus ja oli näha, et keskkond soosis juttu.

Avaüritusest osavõtjad tähtsatel teemadel diskuteerimas (Foto: Ivo Krustok)

Avaürituse võib igatpidi edukaks lugeda. Et jutt jooksma hakkaks oli kohale kutsutud Toomas Trapido, kel paluti üritus avada 10 minutise loenguga teemal: “Mis on ühist minul, säästval arengul ja pelmeenil?” Pärast seda liikus diskossioon edasi nii toidu, hariduse, ehituse kui ka muudel teemadel. Kõike juttu ühendavaks teemaks oli loomulikult keskkond.

Ürituse üks eesmärkidest on ka regulaarne toimumine. Tallinna korraldamine on alles arenemas ning varsti on loota ka kindlas kohas regulaarselt toimuvat üritust. Seniks aga püsige lainel. Anname teile kindlasti teada toimuvatest üritustest, meie facebooki lehel. Kui tunnete ürituse vastu rohkem huvi võite uurida ka selle facebooki lehte.

Preservatiivide perspektiividest

Keskkonna kaitse aspektist on rasestumisvastased vahendid üks neist teemadest, mille üle kiputakse kaklema minema. Ühest küljest on mõistlik arvata, et mida vähem inimesi, seda väiksem koormus keskkonnale. Rasestumisvastased vahendid võimaldavad lükata laste saamist edasi, kuni selleks valmis ollakse. Teisalt on rasestumisvastaste vahenditega seotud mitmeid keskkonnaprobleeme, millest kirjutan nüüd täpsemalt. Keskendun peamiselt kondoomidele ja rasestumisvastastele tablettidele, kuna need on enim levinud vahendid. Autori arvates ei ole seksist hoidumine ja katkestatud suguühe rasestumisvastased vahendid. Nende keskkonnamõju on küll väike, ent sellegi poolest ei peaks neid üheski nimekirjas rasestumisvastaste vahenditena kajastada.

Kondoomidega ei ole asi väga keeruline. Peamine probleem, mis nende kasutusega kaasneb on see, et nad on ühekordseks kasutuseks. Lõpptulemus on see, et inimesed kasutavad väga palju kondoome ning neid sattub prügi hulka üsna palju. Lisaks sattub prügi hulka ka nende pakendeid. Kuigi enamik kondoome on tehtud lateksist ning see on  biolagunev, ei lagune nad kui neid valesti käidelda. Keskkonna aspektist kondoomidel teisi suuri probleeme ei ole. Funktsionaalsest aspektist võib probleemideks pidada aga seda, et valel kasutamisel võivad nad ebaefektiivsed olla. Eriti inimestele, kes alles alustavad seksiga, võib see probleemiks osutuda.

Rasestumisvastaste tablettidega on lugu hullem. Naissuguhormoonid, mida nad sisaldavad sattuvad uriiniga reovette. Klassikalistes reoveepuhastites seda aga veest ei eemaldata. Selle põhjuseks on see, et hormoone ja ka teatud ravimeid, on väga raske reoveest välja saada. Selleks on meetodeid aga nad on enamasti väga kallid ja seetõttu ka vähe levinud. Reoveepuhastist sattuvad nad heitveega erinevatesse veekogudesse ja tekitavad veekogu elustikule palju probleeme. Neid probleeme on viimastel aastatel hakatud järjest enam uurima. See ei tähenda muidugi, et oma tabletid tuleks kohe minema visata. Kui rasestumisvastaseid tablette õigesti kasutada täidavad nad oma funktsiooni väga edukalt. Nagu juba enne mainitud on tahtmatult saadud laps keskkonnale suuremaks koormuseks kui elu jooksul võetud tabletid. Probleem on aga siiski olemas. Teatatud määral on tablettidega seoses välja toodud mõju inimese tervisele (seda nii positiivseist kui negatiivseist aspektidest), aga nende kajastamine pole antud artikli eesmärk.

RISUG protseduuri kirjeldus

Selle pika jutuga tahtsin ma välja jõuda hoopis selleni, et Indias on välja mõeldud hoopis uue ja väga huvitava rasestumisvastase vahendi. Protseduuri nimi on RISUG (reversible inhibition of sperm under guidance – pööratav juhitud sperma inhibitsioon) ja selle läbiviimine võtab vaid 15 minutit. Selleks tuleb küll arsti juurde minna, ent see tagab 100% kaitse rasestumise vastu kümneks või isegi rohkemaks aastaks.

Protseduur näeb välja selline. Arst teeb väga väiske lõike, võtab välja seemnejuha ning süstib sinna RISUG polümeeri geeli. Seda tehakse mõlema seemnejuhaga ning sellega asi piirdub. Umbes kolme päeva pärast on kaitsevahend efektiivne ja selle võib põhimõtteliselt unustada kuni ajani, mil tahetakse hakata lapsi saama. Siis piisab ühest vee ja sooda süstist, et normaalne olek jälle taastada.

Geel, mis sisse süstitakse, koosneb stüreen maleiik anhüdriidist (styrene maleic anhydride) ja dimetüül sulfoksiidist (dimethyl sulfoxide). Eesmärgiks ei ole seemnejuha blokeerida. Geel moodustab polümeeri vaid seemnejuha seintele ning sperma saab juha vabalt läbida. Geeli spetsiifilsite omaduste tõttu muudab ta spermid aga töövõimetuks. Mehhanism pole päris kindel, ent pakutud on mitmeid lahendusi. Üks seletus seisneb selles, et antud polümeer on anhüdriid ja hüdrolüüsub sperma vedelikus oleva vee olemasolu juures. Polümeerist saab hüdriid ja ta omab positiivse laengu, mis lõhub negatiivselt laetud spermide membraanid. On ka pakutud teooria, et spermid lõhutakse geeli tekitatud polüelektrolüütilise efekti tõttu.

Miks me seda siis veel ei kasutada? Probleeme on tegelikult veel mitmeid. Kliinilistest katsetustest saadud andmed on seatud küsimärgi alla. Täpsemalt nõutakse kõige viimaste standardite jälgimist toksikoloogilistes uuringutes. Kriitikat on saanud ka aspekt, et see meetod ei kaitse seksuaalsel teel levivate haiguste eest. Samas ei kaitse nende eest ka mitmed teised levinud rasestumisvastased vahendid (nt. mitteükski hormonaalvahendeist ega ka spiraal). Kaitsed näitavad, et RISUG protseduur võib isegi HIV ülekandumist takistada, mis teeks temast ka HIV leviku takistamsiel huvitava tööriista. Need katsed vajavad aga veel palju uurimist.

Üks on aga kogu selle jutu puhul selge. Maailm otsib aina uusi, efektiivsemaid, ohutumaid ja lollikindlamaid rasestumisvastaseid vahendeid. On üsna selge, et 20 aasta pärast ei pruugi enam keegi kondoome ja tänapäeval levinuid rasestumisvastaseid tablette kasutda. Isiklikult loodan, et paremad alternatiivid tulevad pigem varem kui hiljem ent nagu antud näitest näha on, ei maksa kiirustada. Korralikud meditsiinilised uuringud peavad olema aluseks.

Allikad:

Reversible inhibition of sperm under guidance Wikipedias

Jon Clinkenbeard, 2012. The Best Birth Control In The World Is For Men

Guha S.K., 2005. RISUG™ (reversible inhibition of sperm under guidance) – An antimicrobial as male vas deferens implant for HIV free semen. Medical hypotheses 65(1) 61-64

Kuidas ehitada soojaveekollektorit? I. osa

Lähitulevikus annan lühiülevaate vahenditest, mis on vajalikud päiksekollektori ehitamiseks!

Seni nautige tipikate ülevaadet talveakadeemial toimunud töötoast. Olen isegi irooniat pritsiva tsitaadiga lindile jäänud

Päiksekollektori ehitamine, Talveakadeemia 2012.

Keelest süstemaatiliselt (emakeelepäeva eri)

Toimetuse kommentaar: käesoleva loo autor pöördus Värske Aju poole pärast Talveakadeemia teaduskonverentsi.  Kuna VA meeskonnale tundus lugu liiga teemast kõrvale kalduv, siis palusime autoril täpsustada, miks just Värske Aju? “…kommunikatsiooni ja keele mõistmine tähendab (keele) keskkonnas paremini hakkama saamist, mis omakorda toetab jätkusuutliku ehk arenguvõimelist ühiskonda. Iga positiivselt laetud ühiskonna aluseks on väga hästi tomiv kommunikatsioon ja suhtlemine. Ilma selleta ei oleks ühiskond võimalik. Minu tekst aitab mõista, kuidas keel ise (teadusliku) süsteemina funktsioneerib. … Näiteks, kuidas on keeleline propaganda võimalik, või kuidas inimesed saavad valetada?” Vastus oli meie jaoks ammendav… Parafraseeriksin siinkohal Fred Jüssit, kes võrdles väga tabavalt keele reostamist keskkonna reostamisega. Oleme me ju emakeelne (eestikeelne) lehekülg ja eestikeelne kvaliteetne teaduslik tekst on meile oluline. Artikkel ilmub mõnevõrra lühendatud kujul, täisteksti saamiseks võib pöörduda kommentaaride kaudu blogi toimetajate või autori poole. 

Sven Anderson (22a) on Tartu Ülikooli teise aasta filosoofia üliõpilane. Vabal ajal tegeleb ta mitmekülgselt kunstiga, filosoofia ja muinasjuttude kirjutamisega, lugemisega ja  majanduse uurimisega. Lähituleviku unistuseks on kirjanduslikult võttes, kirjutada valmis üks filosoofiline teos.  Antud lühiartikkel moodustab plaanitud raamatust ühe osa. 

Lapsena mõtlesin, miks ma ei räägi korrektselt eesti keelt. Nüüd mõtlen, miks me räägime ja väidame, et keelt on raske määratleda. Järgnevalt mõtisklen mõnede isiklike keelefilosoofiliste mõtete üle. Väidan aga eelnevalt, et keel on süstemaatiliselt tõestuseta alus-struktuur, mille valeks olemine lahendab ammused filosoofilised probleemid, mis on valetamine, uskumine ja tavapärasus keeles. Tutvustades uute ideedena keele omadusi olla üheaegselt valelik (falsifikatsioonilik) ja tõene (verifikatsioonilik) ehk neutraalne. Mõistet keel kasutan väga laias tähenduses. Eelkõige analüüsides inimeste poolt kasutatavat süsteemi. 

Keelefilosoofia suhe semiootikasse on enesestmõistetav tõde. Keelefilosoofia kehtestab kõigile vaadeldavatele süsteemidele ja nende märkidele keeleks olemise nõude, mis semiootika keelemääratlusest erineb. Keelefilosoofiale on keel eelkõige kommunikatsioon ise ehk (keele-)filosoofia on võrdne kommunikatsiooniga, mis väljendub selle erinevates vormides. Semiootika määratleb keelt kõigi märkide ja nende süsteemide kogumina, olenemata, milline on keeleline otstarve. Vajadusel luues keele jaoks vastavad tunnuslikud faktorid, mis teevad märkidest keele. Seega semiootiline filosoofia on ajalooliselt keelefilosoofia ja filosoofiline semiootika ehk märgiteadus on semiootika.

Mina määratlen keelt aksioomse ehk tõestuseta alus-struktuuriüksusena. Omades loogika ja tähenduse astmeid, hoidmaks keel puhas drastiliste anomaaliate tekke eest, milles naturaalkeel väidetavalt kümbleb. Tegelikult kümbleb naturaalkeel semiootilises enesestmõistetavuses. Kõik, millega semiootika kokku puutub on „vaba ja vallatu,“ kui keegi ei ütle, mis on konkreetselt märk. Näitena võib siin võtta Lotman`i kultuuri või kas või rahvameditsiini. Keelefilosoofiasse sattudes on semiootilisedüksused juba korrastatud, paigal ja ootamas, et keegi ütleks, milles peitub sisu. Siit ka põhjus, miks keel peab olema aksioomilik struktuuriüksus, mitte mingisugune hägune süsteemne moodustus märkidest.

Teooria vs praktika. Mõlemad distsipliinid on tegelikult erinevad opositsioonis olevad suunad, mis intrepreteerimise valguses toetavad teineteist. Fantaasia raamidest teaduslikkuse suunas liikudes, alustame semiootikast, suundudes keelefilosoofiast lingvistikasse kui empiirilisse maailma. Siit tuleb välja, et teaduseid võib näha kui hierarhiaid, kus kõige suurem vabaduse aspekt on semiootikal ja kõige väiksem lingvistikal. Neid võib iseloomustada kui teoreetilise, praktilise ja rakendusliku teadustena keele suhtes. Nagu füüsikaski annavad teoreetikud praktikutele teavet, annavad keeles semiootikud infot filosoofidele ja nemad omakorda lingvistidele jne. Oletagem, et keeles tehakse uurimus nn keelelises CERNis. Milline peaks nüüd olema tegevus?

ALUS	MÄRK	Semiootika	Teoreetiline füüsika	Filosoofiline semiootika
SÜSTEEM	KEEL	Keele filosoofia	Praktiline füüsika	Semiootiline filosoofia
TEGEVUS	KOMMMUNI-KATSIOON	Lingvistika	Rakenduslik füüsika	Filosoofia
RAKENDUS	SUHTED	PR ja Kommunikatsiooni teadused	Inseneeria ja mehhatroonik	Praktiline või teadus filosoofia

Arvan, et keeleehitusega tullakse välja rakendusteadustes, aga teoreetilises teaduses tegeletakse sisulise tegevusega. Alguses tegelevad probleemidega praktikud, kellele on keele olemus liigselt teoreetiline, need aspektid aga analüüsitakse juba teoreetikute poolt nagu semiootika. Toimub alaline probleemide liikumine ühest distsipliinist teise, mis tegelikult kuuluvad ühte.   

Tagasi tulles keele kui mõiste juurde. Minul tekib nüüd küsimus, kuidas on võimalik, et keel on oma olemuselt enesestmõistetav ja struktuurne? Sellele vastamiseks peame uurima minu arvates tõde (verifikatsiooni) ja väärust (falsifikatsiooni) hübriidi neutralismi, sest keel on eelneva arutelu põhjal selgelt süsteemne struktuur. Esmalt peame mõistma, et valesus ja tõesus on samuti millegi või kellegi omadused. Seega keele määratlemine omaduste kaudu on väga tähtis, et näidata ära, millest asi tehniliselt võib koosneda. Järgnevalt tutvustan paari määratlust keele omaduste kohta. Lihtsustades nii meie arutluse loomulikku kulgemist.

Verifikatsionism on seisukoht, et laused peavad olema testitavad ja mõtekas on alati leida tõde, sest ainult tõestel seisukohtadel saab olla mõte. Antud ideed on järginud kõik inimesed, kes otsivad keelefilosoofias tõde ja kirjutavad keelt ennast verifikatsionistlikuks pidavalt tõe teooriaid. Sattudes raskustesse tõe enese määratluse tõttu. Leidmata kunagi sobivat tõeteooriat, mis oleks sobilik lahendama keelelisi probleeme.

Falsifikatsionism on vastupidine seisukoht eelnevale ja nõuab, et kõik laused peavad olema vääraks võimalik testida ja tõesed seisukohad peavad omama võimalust olla väärad. Osutudes alles pöördelise tõe mõiste tagajärjel mõtekaks. Valesuse vale – eituse eitus on jaatus –  on tõde. Antud seisukohta uurides mõistame, et keel on ise falsifikatsionistlik (ehk omaduselt väär) ja seega tõe otsimine on raskendatud struktuursetesse olukordadesse, millest leiab väljapääsu ainult topelt vääruse kaudu. Selguse mõttes mainin, filosoofiliselt on olemas kaks maailma, keeleline ja mitte-keeleline. Järelikult  keeleline vale on kõik eituse vormid, mitte vastavus päris maailmale.

Keele falsifikatsionistlikuse ja verifikatsionistlikusest sünnib neutralisatsioon, sest peame otsima nii valeteooriaid kui tõeteooriaid, et leida tasakaalustatud punkt, kus verifikatsionistlikud hüpoteesid ja falifikatsionistlikud järeldused haakuvad. Keeles saavutame neutraalsuse kui hakkame seda vaatlema. Vaatlemine ise aga ei tohi olla falsifikatsionistlik, ega verifikatsionistlik, sest siis näeme keelt vastavalt tunnetuse eripärale.

Kuidas suhestub keel inimesega? Teooriad, kuidas keelel on tähendus, sõltuvalt osapoolest, kas kuulja või rääkija tähenduses, on olemas. Juurde omistatakse ka mõnede teooriate puhul emotsioonid ja tunnetuslik väljendus. Seda aga peamiselt seoses semiootikaga. Keelefilosoofias on hetkel rohkem räägitud kõneleja ja kuulaja tähenduslikest erinevustest. Keelelise ruumi kasutus on kummalisel kombel vahele jäänud. Seda analüüsin teatri analoogia abil. Keel on siin näites tegelased laval, mida publikuna vaatavad inimesed ehk kõnelejad, kes asuvad reaalsuses ehk maailmas. Paralleele tõmmates reaalteadustega, Newtonlikku maailma võrreldi samuti lavaga, kus ruum oli staatiline ehk ei mõjutanud kedagi ja keegi ei mõjutanud ruumi. Einstein’i ruum on samuti lava, mis mõjutab tegelasi ja tegelased mõjutavad lava ehk ruum on dünaamiline. Mina lisan siia nimistusse veel faasilisuse ehk publik mõjutab lavalist tegevust ja vastupidi. Veelgi suuremas plaanis mõjutavad lavaline tegevus publikut ja see omakorda tegevust maailmas. Nende omavaheline suhe on faasi dünaamiline ehk suhtlemine keeles on suhteline ja mitme tasemeline, sõltuvalt, millises positsioonis ollakse.

Kui ollakse keele enese rollis, siis üldjuhul inimesed on iseenesega dialoogis ehk mõtlevad. Reageerides vaid omaenese mõtete suhtes. Siin juures pole tähtis, kas me usume, et inimesed mõtlevad keeles või milleski muus, sest lavaline tegevus keele tasandina jääks alles. Samas kui ollakse publiku kui vaataja rollis, toimub suhtlus teiste inimestega. Luues üksteisega kokkuleppeliselt kontakti, tehes keelest tähendustelt aksioomse süsteemi, mida arutlesin eespool. Viimase rollis, maailma rollis, vaatleme keele mõju inimesele ja vastupidi. Tuues esile alati selle, mida tähele paneme, millele puudub algul otsene sõnastus. Näiteks enne keele uurimist ei saanud väita, et keel mõjutab kultuuri ja vastupidi. Keeles on olemas omad hoovused, mis tingivad põlvkonniti erinevad tähendusi sõnade kasutuses. Ühesõnaga keeleruum ei ole homogeene vaid üksteiseks üleminevatest ruumidest koosnev süsteem.

Kui lapsena mõtlesin, miks ma ei räägi korrektselt eesti keelt, siis nüüd mõeldes, miks me räägime ja väidame, et keelt on raske määratleda, visandasin  eelnevalt  mõned isiklikud filosoofilised mõtted, et keel on süstemaatiliselt aksioomne struktuur, mille valeks olemine lahendab ammused filosoofilised probleemid, mis on valetamine, uskumine ja tavapärasus keeles. Tutvustasin uute ideedena keele omadusi olla üheaegselt valelik (falsifikatsioonilik) ja tõene (verifikatsioonilik) ehk neutraalne. Neutralismi järgi tuleb hakata otsima omadusteooriad, mis annavad vastavalt tingitusele tõeteooria ja valeteooria. Keelel on suhe reaalsusega läbi inimese.

Kasutatud allikad

Falsifiability, URL: http://en.wikipedia.org/wiki/Falsifiability

Verificationism, URL: http://en.wikipedia.org/wiki/Verificationism

Õhuke riik, paks riik ja nähtamatu ülikool…*

(Haridusreformi arutelu baasil, ENÜS korraldas 16. veebruaril, osalesid: Haridus- ja Teadusministeeriumi kõrghariduse osakonna juhataja Mart Laidmets, Tartu Ülikooli arendusnõunik Annika Tina ja Eesti Üliõpilaskondade Liidu esimees Eimar Veldre.)

Kõrgharidusreformist siis: hetkel pandi küll pidur peale, aga karta on, et ära ta tehakse siiski.

Õiglane ligipääs: on ainult sisseastumisel sisuliselt. Kõik saavad võrdsetel alustel tasuta sisse astuda. Minnakse üle pearahalt tegevustoetusele. Nii et reaalselt see tasuta kõrgharidust ei tähenda, või tähendab igatahes isegi vähem kui praegune süsteem. Praegu vähemalt riigieelarveliselt kohalt riigieelarvevälisele kukkumine on küllaltki raske.

Tegevustoetus samas vastandab ülikooli ja õppija huve – ülikool saab otsustada pea kõike ja saab rahapuuduse korral tudengilt võtta maksimumi. Tulemusleping sõlmitakse riigi ja ülikooli vahel, tudengisse see ei puutu.

Üliõpilase mudelit kui sellist reformi tegemisel arvesse ei võetudki: selle reformi järgi ideaalne noor õpib 5 aastat, tööl ei käi ja vanemad peavad teda üleval 26 aastaseks saamiseni. Kui tahab tasuta õppida, täiskoormusel mis on 100% õppekavast (30 EAP semestris). Mis on minu arvates täiesti jabur – paljudes peredes on rohkem kui üks laps ja heal juhul tahavad nad kõik haridust omandada.  Osadel tudengitel polegi perekonnapoolset toetust, nii et ka laenu võtmine on siis üpris raske. Tudengid on väga erinevad ning need, kes oma õppekavast kõrvale kalduvad on minu arvates lisaks laiskadele või lihtsalt hätta jäänutele ka andekamad tudengid – kes võtab lisa-aasta välismaal käimiseks, kes teeb kaht õppekava korraga jne. Selliseid pole üldse vähe, ma ise olen teinud justkui mõlemat (bakas kõrvaleriala ja magistris semester välisülikoolis, kui kodus kõik tehtud peale magistritöö) ja paljud tuttavad teevad ka. Aga noh, parasiite kes tahavad rohkem õppida tuleb ju ikka karistada… Kuigi nähtamatu ülikool võib kohati väga vastutulelik olla. Kui ma läksin lisa-aastat küsima, pakuti esimese hooga dekanaadistki et äkki ma tahaks ikka akadeemilise võtta kuna pärast lisa-aastat enam akadeemilist võtta ei saa. Ma olin siis väga kindel, et lõpetan ilusti järgmisel kevadel ära ja probleemi ei teki. Loodetavasti sama vabad käed jäävad ülikoolile ka edaspidi, siiski. Kuigi selle reformiga keelatakse akadeemilisel olles ainepunktide tegemine ära, mõnd ainet aga loetakse üle aasta…

30 EAP semestris on muidugi täiesti tehtav, aga ma arvan et võiks selle muuta 60ks aastas – saab vähemalt aasta piires varieerida, teha nt sügisel rohkem ja kevadel vähem. Kindlaid numbreid palju tudeng maksma hakkab kui ainepunkte puudu jääb ei ole samuti öeldud. Toredaid ja lihtsaid aineid võidakse võtta selleks et graafikus püsida niimoodi. Reaalselt niikuinii suurem osa üliõpilastest käib praegu tööl ja vajab paindlikumat graafikut.

Õppetoetuste süsteem tuleb muide eraldi reformiga.

Ja erinevalt Aaviksoost:

Ma ei näe, et hariduse kvaliteet tõuseks kui rahastamine seatakse sõltuvusse õppetulemustest. Sisuliselt eraldaks reform „terad sõkaldest“ üpris ruttu, kuigi eeldatakse et väljalangemine väheneb sest motivatsioon tõuseb… aga motivatsiooni tõstavad pigem võimalused kui ähvardused.

Juurdepääs kõrgharidusele võib ju suureneda, aga ree peal püsida on selle võrra raskem ja kui ligipääsu suurendada, tuleb vast ülikooli just rohkem neid, kel püsimisega raskusi on. Demograafiliste põhjuste tõttu (90ndatel sündis vähem lapsi) on arvatavasti niigi lihtsam sisse saada.

Ülikoolide õppekvaliteet ja efektiivsus võib-olla tõuseks kui rahastamine sõltuks nende tulemuslikkusest. See kusjuures ei ole kindel kelle poolt ja kuidas ülikoolidele raha üldse andma hakatakse või õppekvaliteeti mõõdetakse. Otseselt nõudeid õppejõududele (täiendkoolitus jne) reform ei sisalda. Õppekvaliteeti niiehknaa ei sa poliitikaga eriti reguleerida.

Lisaks Ilvesele: ma ei tea, kuidas on põhiseadusevastasusega, aga see reform on sügavalt loogikavastane ega arvesta kuidas ühiskonnas asjad toimivad.

Seadus pidi algselt jõustuma 1.sept 2013 aga juba 1.jaanuarist (?!) kaoks akadeemilisel õppimise õigus kõigil, ka varem sisseastunutel. Nii et sisuliselt sama jokk, mis riigitöötajate või lapsevanemate õppelaenude hüvitamisel. Poole õppe pealt, sisuliselt tagantjärele muudetakse tingimusi.

Haridusministeeriumi esindaja Laidmets ütles arutelul geniaalseid pärle nagu: “Võid õppida vähem ja selle eest mõõdukalt maksta.“; “Üks terviklikumaid reforme maailma ajaloos“. „Andsime ministrile 2 õlut ja siis ta rääkis kuidas ta seda omal ajal ette kujutas“.

Kust saadi inspiratsiooni, kus sellised ranged süsteemid töötavad (peale 4 korda sarnase küsimuse saamist): “Preisi ja NL süsteemist… kui natuke nalja teha. Horvaatias suht hiljuti tehti ka midagi sarnast“. „Ei saa olla õigustatud ootust puhkuse ajal eksameid teha.“ Ja nii edasi. Ma ütleks, et huumori peale mängimine ei tulnud eriti hästi välja – rahvas naeris tema üle, mitte ta sõnade üle.

TÜ arendusnõunik Annika Tina: “Haridusreform on nagu elevant. Tartus katsuti lonti, Tallinnas saba, tudengid katsusid kõrvu ja tegid omad järeldused – kuid mis toit meil talle valmis panna on?“

Mart Laidmets: “Kui ülikool oli loomaaias, tegime meie reformi. Üldiselt ma olen rahul, suuri reforme ei saa teha detailidesse takerdudes.“

P.S. Praeguseks on seadus uuesti menetlusse võetud.

*Unseen University, Kettamaailm

Teiste arvamusi ka:

http://www.epl.ee/news/arvamus/tiit-hennoste-korgharidusreform-on-tuupiline-eesti-moodi-kiirustamine.d?id=63987337

http://www.postimees.ee/752874/klaas-usun-et-leiame-korgharidusreformis-kompromissi/

http://www.postimees.ee/753016/eul-nuud-on-voimalus-terve-eelnou-uuesti-ule-vaadata/

http://www.postimees.ee/752684/presidendi-oigusnounik-korgharidusreformi-loomisel-eirati-pohiseadust/

http://www.postimees.ee/752666/aaviksoo-on-presidendi-otsusest-ullatunud/

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/riigikogu-vottis-presidendilt-veto-saanud-seaduse-uuesti-menetlusse.d?id=64041275

 

Autor: Sirgi

Kuidas õpetada lastele rohelist majandamist?

Talveakadeemia 2012 alternatiivsete ideede sessioonis kutsusime teise Noored Kooli vilistlase Priit Jõega inimesi kaasa mõtlema väga põneval teemal: kuidas kasvatada noorest inimesest ettevõtlikku ja samal ajal keskkonnateadlikku kodanikku? Noored Kooli blogis tegin juba sel teemal lühikese ülevaate. Annan siingi asjast pisut aimu.

Muide, sessioonis osales nii bakalaureuse- ja magistritudengeid kui ka doktorante ja erasektoris leiba teenivaid inimesi. Esitan nende pakutud ideed tähestikujärjekorras.

• Ainetevaheline integratsioon – miks mitte teha tehnoloogiaõpetuses kohupiimavärve või looduslikku kosmeetikat (minu keemiaõpetaja, Maila Mölder, kellele ma võlgnen oma baasteadmised loodusteadustes, keetis meiega gümnaasiumis seepi!)?
• Insenerivõistlused. Priit Jõe õpilased võistlesid vägagi edukalt TTÜ tudengitega!
• Kirjandite teemad ning võõrkeeletundide esseed ei peaks olema ainult inimsuhetest, ajaloosündmustest vmt – nad võiksid tihemini käsitleda konkreetseid keskkonnaküsimusi (just konkreetseid, mitte mingit humanitaarset hägu… – väga hea näide TIK’i saksa keele õpetajalt, kes parandas õpetajate toas esseed teemal „Vor- und Nachteile der Windenergie“ või midagi sarnast).
• Kohustuslik kirjandus võiks sisaldada ka huvitavat keskkonnaalast kirjandust („Hääletu kevad“, „Maailma roheline ajalugu“ või miks mitte „Rebasetund“ noorematel – see on ju teatud ringkondade klassika? Sh. inglise keele kohustuslik kirjandus, publik soovitas lugeda “A Short History of Nearly Everything”).
• Kooli prügimajandus on korras. Sh. selgitatakse lastele jooksvalt, miks sorditakse ning seletatakse lahti toodete ja materjalide elutsüklid (tarbimine lähtuvalt toote elutsüklianalüüsist).
• Külastused firmadesse. Eriti äge oleks, kui külastus haakuks hästi just tehnoloogilise haridusega (kuidas töötab insener või keemik?)
• Lastesaamise võimalus ainult neile, kes on keskkonnaküsimustes pädevad. (Lubasin üles riputada kõik variandid kriitikameelt kasutamata)
• Leida laste hulgas populaarseid kõneisikuid keskkonnaküsimustele – nt. Getter Jaani!
• Rohkem case study meetodil õppimist igas vanuses (ehk mõtestatud rühmatööd avastuslikus vormis), nt „kuidas laadida mobiili, kui oled matkal ja sul on ainult käepärased vahendid kaasas?“
• Science Fair – õpilaste teadusprojektid, -laadad jmt.

Eestis seni vähelevinud teaduse populariseerimise meetod koolides - science fair.

• Tagasi Kooli!
• Teemanädalad (A’la fair tradepõhimõtete tutvustamine koolis).
• Tegevõpetajate rakenduslik täienduskoolitus (nt. ainesektsioonides loengute kuulamise asemel praktilised tegevused (see ka osaliselt toimub nii) ülikoolide laborites. Sh. peaks see täienduskoolitus jõudma laiemale ringile, kui ainult harilikult aktiivsust üles näitavad õpetajad, keda, minu kogemuse kohaselt, on ainult teatud osa tervikust.
• Tähistada lisaks emakeele päevale ka näiteks Maapäeva või autovaba päeva ülekooliliselt.
• Vaheaegade linnalaagrid (õpikojad jmt, mis juba toimib ka – siin on küsimus pigem reklaamis ja (jällegi) õpetaja aktiivsuses).
• Võistlused, kus kogutakse vanapaberit.
• Õpetajate omavahelised kokkulepped, et aetaks ühte asja. Nii nagu pole reaalne, et üks õpetaja õpetab evolutsiooni teine loeb kantslist midagi kreatsionistliku, ei saa üks õpetaja suunata lapsi teadlikult tarbima ja teine iga päev ühekordse kohvitopsiga kooli tulla.

Keskkoolis tõime sõpradega kooli raadioruumi Rohelise Liikumise kontorist komposti vihmaussid. Olime sellised puukallistajad (olen ka nüüd). Sõid seal meie teepakke ja banaanikoori. Miks ei võiks selline lahendus olla üldlevinud? Miks ei PEAKS ta seda olema?

• Õpetajate toas plasttopside kasutamine keelatud (või suunatud ainult külalistele).
• Õpilasesinduste suurem osalus kooli keskkonnapoliitikas (nõuab konkreetsete õpilaste initsiatiivi muidugi).

Võtke või jätke!

Omalt poolt võin öelda, et paljud neist lahendustest tegelikult on juba kasutuses, aga asi takerdub liigagi tihti õpetajate ülekoormuse taha…

Autor: Helene

Parasiitenergia kodumajapidamistes (koostöös Talveakadeemiaga)

Artikli autor on Jaan Niitsoo, kes õpib Tallinna Tehnikaülikooli Energeetikateaduskonnas doktorantuuris. Jaan jõudis parimate hulka 2012. aasta Talvakadeemia teadusartiklite konkursil. 

Proloog. Juttu tuleb kodumajapidamistes kasutusel olevate seadmete energiatarbest. Mõõtmine sai ettevõetud autori doktoritöö raames, kuid ei ole sellega otseselt seotud. Väljatoodud tulemused on lihtsalt töö lisandväärtus.

Teadaolevalt on kodumajapidamistes küllaltki suur hulk seadmeid, mis tarbivad energiat ka väljalülitatud olekus. Teostatud mõõtmistega tuvastamise selle energia hulga ning nägime, et aktiivvõimsuse kõrval kasutavad seadmed ka reaktiivvõimsust, mis ei ole seni antud teemas väga laia kajastust leidnud. Mõõdetud võimsuste alusel arutletakse tekstis kogu energiatarbimise üle ja leitakse mõningased arvud, kui palju see soovimatu energia maksab.

Kodumajapidamistes kasutatavate elektroonikaseadmete hulk on viimastel kümnenditel drastiliselt kasvanud. Enamik nendest seadmetest säilitavad teatud funktsionaalsuse ka pärast väljalülitamist. Paarkümmend aastat tagasi oli seadmetel tavaliselt lüliti, mille abil sai selle lihtsalt vooluvõrgust eemaldada. Tänapäeval on see asendunud kaugjuhtimisega, mis vajab mõningast toidet ja seepärast seadet võrgust ei eraldata (Rayabhari, 2003).

Väga paljud kodumajapidamise seadmed tarbivad elektrit ka pärast nende väljalülitamist ning osadel puudub üldse väljalülitamise võimalus ning energiat tarbitakse ka siis, kui nad ei täida oma otsest tööülesannet. Kasutatud energiat, mis kulub siis, kui seadmed ei täida oma esmast eesmärki, kutsutakse ooteloleku energiaks või parasiitenergiaks (Meier, et al., 2002). Probleemi märgati juba kümmekond aastat tagasi ning sellest ajast saati on ootelolekus energiat tarbivaid seadmeid ainult juurde tulnud.

Kuigi seadmete ooteloleku võimsused on väikesed, siis on nad kogu aeg ühendatud. Lõppkokkuvõttes on nende tarbitud energia seetõttu vägagi märgatav. Parasiidset tarbimist võib kohata igal pool, kus on seadmed, millel on näiteks digitaalne ekraan ja mis on ühendatud võrku läbi adapteri ning mida on võimalik kaugjuhtimise teel lülitada.
Mõõtmistulemused. Kõikide töörežiimide korral mõõdeti nii aktiiv-, reaktiiv-, kui näivvõimsust. Ülevaatlikkuse mõttes neljaks jagatud töörežiimide kirjeldused on toodud allolevas tabelis (Tabel 1). Kõikide mõõdetud seadmete nimetused on toodud tabelis (Tabel 2).

Tabel 1 Erinevate režiimide seletused (25.10.2011)

Tabel 2 Mõõdetud seadmed ja nende võimsused tööolukorras (25.10.2011)

Seadmed, mida oli võimalik lülitada ooterežiimi, oli mõõdetavas majapidamises kokku mõõdetud 14st aparaadist kümme. Nende aktiivvõimsuse tarbimine vattides on toodud diagrammil (Joonis 1).

Nagu diagrammilt näha, siis võivad sarnaste aparaatide ooteloleku aktiivvõimsused varieeruda väga suurtes vahemikes. Nimelt on kolme kineskoopteleka vastavad näitajad 12,7 W; 3,3 W; 3,0 W. Üks kineskooptelekas osutus kõikidest mõõdetud seadmetest kõige suuremaks aktiivenergia tarbijaks, samas teised kaks mõõdetud telekat jäid pigem võrdluse teise otsa. Kõige vähem kulutas ooterežiimis energiat kuvar (0,5 W).

Joonis 1 Ootel olevate seadmete aktiivvõimsus vattides (25.10.2011)

Aktiivenergia kõrval tarbivad seadmed tihtipeale reaktiivenergiat. Diagrammil (Joonis 2) on toodud mõõdetud kümne aparaadi reaktiivvõimsused ootelolekus.

Joonis 2 Ootel olevate seadmete reaktiivvõimsus varrides (25.10.2011)

Graafikutelt on selgelt näha, et reaktiivvõimsuse tarbimine on korreleeritud aktiivvõimsuse tarbimisega, ehk mida suurem on aktiivvõimsus, seda suurem on ka reaktiivvõimsus. Tähele tuleb panna, et mõõdetud reaktiivvõimsused olid nii mahtuvuslikud kui ka induktiivsed. Toodud diagrammidel on kõik väärtused absoluutarvudes. Kõige suurem reaktiivvõimsus oli kineskooptelekal (18,9 VAr) ja kõige väiksem telefonil (3,1 VAr).

Ootel olevate seadmete kogu aktiivvõimsus oli 56,5 W, mis tähendab, et kui mõõdetud seadmed võimaluse korral viia ooterežiimi ja ülejäänud vooluvõrgust eraldada, siis säilib ikkagi algsest võimsusest 16,3%.

Reaktiivvõimsust tarbisid võrgust ootelolevatest seadmetest ainult õhupuhasti, üks kineskooptelekas ja telefoni laadija. Kõik ülejäänud seadmed andsid reaktiivenergiat võrku tagasi. Ootel olevate seadmete kogu võrku tagasiantav reaktiivvõimsus oli 67,4 VAr, mis oli 49,5% seadmete summaarsest tööoleku reaktiivvõimsusest.

Tavaliselt on võimalik seadmeid välja lülitada, mis eeldaks tavaarusaamas võrgust energia tarbimise lõpetamist, kuid paljudel seadmetel see nii ei ole. Kõigist mõõdetud 14st seadmest sai välja lülitada vaid seitset aparaati.

Väljalülitatud seadmete aktiivvõimsused on toodud alloleval diagrammil (Joonis 3). Kõige suurem aktiivvõimsus selles olekus oli printeril (6,1 W) ja kõige väiksem mobiililaadijal (0,2 W). Väljalülitatud seadmete kogu aktiivvõimsuseks jäi 18,2 W, mis on 5,3% mõõdetud seadmete tööoleku võimsusest.

Joonis 3 Väljalülitatud seadmete aktiivvõimsus vattides (25.10.2011)

Väljalülitatud seadmete reaktiivvõimsused on toodud alloleval diagrammil (Joonis 4). Suurim reaktiivvõimsus oli selles olekus sülearvutil (16,6 VAr) ja kõige väiksem mobiililaadijal (0,7 VAr).

Joonis 4 Väljalülitatud seadmete reaktiivõimsus varrides (25.10.2011)

Väljalülitatuna tarbisid kõigist seadmetest võrgust reaktiivenergiat ainult õhupuhasti, makk-raadio ja telefonilaadija. Summaarselt toimus reaktiivenergia võrku tagasiandmine. Väljalülitatud seadmete kogu võrku tagasiantav reaktiivenergia oli 18,5 VAr, mis oli 13,6% kõigi seadmete tööoleku summaarsest reaktiivvõimsusest.

Majanduslik hinnang. Võttes keskmiseks parasiitvõimsuseks majapidamise kohta 50 W ja tehes üldistuse, et see võimsus on tarvitusel kogu aeg, teeb see ühes päevas valemi (1) järgi 1,2 kWh. Kuus 36 kWh ja aastas 432 kWh.

E=P*t (1)

kus E – energiahulk, P – aktiivvõimsus, t – aeg.

Eestis tarbiti 2010. aastal kodumajapidamistes kokku 2 023 GWh elektrienergiat (Eesti Statistikaamet, 2010). Sealjuures on Eesti Energia kodutarbijate arv on ligikaudu 470 000 (Eesti Energia, 2010). Tehes üldistuse, et kokku on kõikide kodutarbijate arv Eestis 500000, siis saab ühe keskmise majapidamise parasiitenergia ja majapidamiste arvu omavahel korrutades keskmiseks parasiitenergiakuluks 216 GWh. See on ligikaudu 10% kogu majapidamiste energiakulust.

Et teada saada, kui suur on parasiitenergia rahaline väärtus, tuleb saadud energiaväärtused korrutada valemi (2) järgi elektrienergia hinnaga. Arvutuste aluseks on võetud Eesti Energia „Kodu 1“ paketi põhitariif on 10,91 eurosenti/kWh (Eesti Energia, 2011).

C=E*p (2)

kus C – maksumus, E – energiahulk, p – hind.

See teeb ühe majapidamise keskmiseks kuluks 4 eurot kuus ning 47 eurot aastas. Kogu parasiitenergia maksumuseks Eestis teeb see 2 miljonit eurot kuus ja 24 miljonit eurot aastas.

Täpselt samasugune arvutuskäik on võimalik ka reaktiivenergia kohta. Praeguse seisuga kodutarbijad, kellel on alla 63-amprine peakaitse, reaktiivenergia tasu maksma ei pea. Oletades aga, et kõik tarbijad hakkavad praeguste hindadega (Tabel 3) siiski tasu maksma ja võrku tagasiantav reaktiivvõimsus igal ajahetkel ühe majapidamise kohta keskmiselt 75 VAr, siis oleksid vastavad numbrid järgmised:

• ühe majapidamise energiakulu kuus 54 kVArh ja 0,52 eurot,
• ühe majapidamise energiakulu aastas 648 kVArh ja 6,29 eurot,
• kogu parasiitne reaktiivenergia kulu kuus 27 GVArh ja 0,26 miljonit eurot,

kogu parasiitne reaktiivenergia kulu aastas 324 GVArh ja 3,14 miljonit eurot.

Tabel 3 Reaktiivenergia hinnad (Eesti Energia, 2011)

Hoolimata sellest, et kõik seadmed on kodumajapidamises väljalülitatud, toimub siiski märgatav energiatarbimine. See võib elektriarvest moodustada küllaltki suure osakaalu, vahel isegi üle 10%.

Peale maksustatava aktiivenergia kasutavad seadmed ka hulganisti reaktiivenergiat, mille eest alla 63-amprise peakaitsmega kliendid veel maksma ei pea. Kodumajapidamiste seadmete parasiitne reaktiivvõimsus on isegi suurem kui aktiivvõimsus.

Pidev nähtamatu võrku ühendatud võimsus toob kaasa suuri kulusid. Praeguste elektrihindade juures aktiivenergia eest oleks see ligikaudu 24 miljonit eurot aastas ning lisaks teoreetiline kulu reaktiivenergia eest 3 miljonit eurot.

Parasiitenergiat vähendamiseks on kõige efektiivsem viis kõik seadmed pärast kasutamist vooluvõrgust eemaldada. Selle lihtsustamiseks peaks olema igal aparaadil võrgust eraldamist võimaldav lüliti. Samuti on vastuvõetud regulatsioone, mis nõuavad tootjatelt seadmete ooteloleku võimsuse vähendamist.

Terminoloogia

Aktiivvõimsus (P) on vahelduvvoolu võimsuse reaalosa, mis on muundatav mingiks teiseks energiavormiks (soojuseks, mehaaniliseks tööks, valguseks) või mida saab salvestada keemilise energiana. Mõõdetakse vattides (W), kilovattides (kW) või megavattides (MW).

Reaktiivvõimsus (Q) on vahelduvvoolu võimsuse imaginaarosa, mis ei tee tööd ja mida mõõdetakse varrides (VAr), kilovarrides (kVAr) või megavarrides (MVAr).

Näivvõimsus (S) on aktiiv- ja reaktiivvõimsuse geomeetriline summa. Mõõdetakse voltamprites (VA), kilovoltamprites (kVA) või megavoltamprites (MVA).

Mahtuvuslik reaktiivvõimsus on negatiivse märgiga ehk tarbija annab võimsust võrku tagasi.

Induktiivne reaktiivvõimsus on positiivse märgiga ehk tarbija tarbib võrgust võimsust.

Kasutatud kirjanduse loetelu

1. Eesti Energia Elektri hinnad ja paketid [www.energia.ee]. - 2011. a..
2. Eesti Energia Raamatupidamise aastaaruanne [www.energia.ee]. - Tallinn, 2010. a..
3. Eesti Energia Reaktiivenergia hinnakiri [www.energia.ee]. - 2011. a..
4. Eesti Statistikaamet KE03: Elektrienergia bilanss [www.stat.ee]. - Tallinn, 2010. a..
5. Meier A. ja Rosen K. Leaking Electricity in Domestic Appliances. - Berkeley, US : University of California, 2002. a..
6. Rayabhari M. Cutting Stand-By Power // Power Engineer. - [s.l.] : IET, 2003. a.. - 2 : Kd. 17.

17. kliimakonverents Durbanis

Loo autor, Triin Sakermaa, omandas 2011. kevadel Tartu Ülikoolis magistrikraadi ökoloogias.

2011. sügisel käis Triin GLEN programmiga vabatahtlikuna Lõuna-Aafrikas, töötades Kaplinna keskkonnaametis.  Seal aitasi ta peamiselt kaasa kaplinlaste keskkonnateadlikkust suurendada püüdva kampaania „Climate Smart Cape Town“ koordineerimisel.  Lisaks sellele võttis ta osa ka 28. novembrist kuni 10. detsembrini Lõuna-Aafrika Vabariigis Durbani linnas toimunud ÜRO 17. kliimakonverentsist. Kliimakonverentsist esmakordse osavõtjana kogunes muljeid suurel hulgal ning Värske Aju palus tal neid suurema üldsusega jagada.

Artikli autor on paremalt esimene. Climate is changing - what about you?

ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon (United Nations Framework Convention on Climate Change – UNFCCC) on rahvusvaheline keskkonnaalane kokkulepe, mis sõlmiti 1992. aastal Rio de Janeiros toimunud nn Maa Tippkohtumisel ning mille on ratifitseerinud 195 riiki.  Selle eesmärgiks on stabiliseerida kasvuhoonegaaside (KHG) hulk atmosfääris kontsentratsioonil, mis hoiaks ära katastroofilised ja pöördumatud muutused kliimasüsteemis. Temperatuuri tõusu 2º C võrra on teadlaste poolt peetud maksimaalseks „ohutuks“ piiriks. Hetkel ainuke UNFCCC raames õiguslikult siduv leping on 1997. aastal sõlmitud Kyoto protokoll, mis kohustab arenenud riike vähendama õhku paisatavaid KHG heitkoguseid 5% võrreldes 1990. aastaga.

Arengumaad s.h. Hiina ja India ei ole protokolli kohaselt kohustatud heitkoguseid vähendama. Kyoto protokolli on ratifitseerinud 191 UNFCCC ratifitseerinud riigist v.a. USA,  Afganistan, Andorra ja Vatikan.  2011. aasta  lõpus šokeeris maailma Kanada otsus Kyoto protokollist loobuda, tuues põhjuseks nii Kyoto protokolli võimetuse suurte saastajate nagu USA ja Hiina KHG hulka piirata kui ka suurte trahvide maksmisest hoidumise. Kanada kohustus vähendama KHG hulka 6% võrreldes 1990. aasta tasemega. 2009. aastaks olid Kanada heitkogused kasvanud 17% baasaastaga võrreldes. Huvitav kaart KHG emissioonidest 2009. aastal.

Raagus ahvileivapuu, mis kasvab välja rohelisest maakerast - ÜRO kliimakonverentsi väga mitmetähenduslik logo.

Ootused Durbani konverentsi osas olid üsna kõrged, sest Kyoto protokolli esimene periood lõppeb 2012. aasta lõpus. Uue globaalse lepingu koostamine ja ratifitseerimine ühe kahenädalase ja ligi 200 osapoolega konverentsi käigus pole aga ilmselgelt võimalik. Viimastel aastatel on aina suuremaks kujunenud lõhe arenenud riikide ja arengumaade vahel. Esimesed nõuavad ka arengumaadele kohustuste määramist, sest nt Hiina paiskab õhku juba veerand maailmas emiteeritud aastasest CO2-st. Arengumaad aga ei pea end vastutavaks arenenud riikide tegevuse tulemusena tekkinud kliimamuutuste eest. Riikide nagu Brasiilia, Lõuna-Aafrika ja Hiina hinnangul on arenenud riigid saavutanud fossiilkütuste kasutamisel põhineva tööstusliku tegevusega majandusliku suutlikkuse ning on nüüd kohustatud kasvuhoonegaaside õhkupaiskamist vähendama.

Foto meeleoludest 16-ndalt kliimakonverentsilt, mis toimus 2009. aastal Kopenhaagenis (Foto: Reuters).

Kahe pooluse vahele tõusis Durbani konverentsil aga esile mitmete haavatavate rahvaste ja väikesaarte riikide grupp, kes toetavad igati õigusliku raamleppe loomist. Nende ootused on suured, sest nende rahvad juba kannatavad kliimamuutuste tagajärgede käes. Näiteks võib tuua maailmamere suhtes madalaimal asetsev riik Maldiivia saarestikku ohustab tõsiselt meretaseme tõus, mis sunnib saarte presidenti kaaluma võimalust osta maad Austraalias ja Indias oma riigi elanikele.

Ligipääs läbirääkimistele on väga piiratud. Paljud otsused tehakse kinniste uste taga, kuhu lastakse ainult asjasse puutuvate riikide esindajad. Mõned istungid on avatud ka vaatleja ja valitsusvälistele organisatsioonidele (NGO-d). Kõik inimesed konverentsialal on läbinud lennujaama stiilis turvakontrolli ning kõikidel peab olema eelnevalt taodeldud akreditatsioon (riigi delegatsioon, valitsusväline organisatsioon või meedia). Teemasid, mida erinevates töörühmades ja istungitel arutatakse, on kordades rohkem kui ainult Kyoto protokolli pikendamine. Läbirääkimised pole aga tulised vaidlused, nagu võiks ette kujutada, mille käigus Hiina ja USA esindajad üksteist süüdistavad ja üksteise peale karjuvad (kuigi neid hetki leidus väidetavalt Kopenhageni konverentsil). Enamus läbirääkimisi toimub hoopis üsna kuivalt lepingute sõnastuse üle. Kui me laupäeval peale konverentsi ametlikku lõppu reedel Kaplinna paviljoni kokkupakkima saabusime, vaidlesid konverentsikeskuses veel India ja EL esindajaduue kokkuleppe sõnastuse osas, kus India ei nõustunud täpsustusega, et kokkulepe on „seaduslikult siduv“. Lõpuks nõustuti Brasiilia ettepanekuga, et kokkuleppel peab olema „seaduslik jõud“.

Teemaga süvitsi tegelevate NGO-de jaoks ei olnud konverentsi tulemused kaugeltki rahuldavad.

Durbani konverentsi peamiste tulemusena:

- nõustuti Kyoto protokolli pikendamisega 2017. aastani;

- nõustuti uue 2015. aastaks valmiva lepinguga, mis kohustab kõiki riike alates 2020. aastast KHG heitkoguseid vähendama;

- loodi Roheline Kliimafond, kuhu peaks igal aastal kogunema 100 miljardit dollarit arengumaadele kliimamuutustega kohanemiseks ja puhastele energiaallikatele ümberlülitamiseks.

Peale Kopenhageni läbirääkimiste kurba ebaõnnestumist (tuntud veel kui Nopenhagen, Floppenhagen ja Brokenhagen) on avalikkus usu ÜRO kliimakonverentsi efektiivsusesse kaotanud. Samas on selge, et kui millegi suhtes ootused võimatult kõrgele tõsta on pettumine paratamatu. Huvitav on võrrelda Kopenhaageni ja Durbani kliimakonverentside kajastust meedias, kus esimene jõudis pidevalt esikülgedele, kuid teine ei ületanud isegi uudisekünnist. Meedia kajastuse vähenemist peavad paljud positiivseks muutuseks, sest nii ei puhu meedia üritusest suurt mulli ning vähem intensiivse tähelepanu all suudetakse rohkem ära teha. Paljud peavad nii Cancuni (16. Konverents) ka Durbani konverentsi ilmselt suurimaks õnnestumiseks kliimamuutuste üle kõneluste jätkamist, mida peale Kopenhageni konverentsi paljud ebatõenäoliseks pidasid. Üksmeelset globaalset kokkulepet ei oodata, aga püütakse vaeva näha nende teemadega, millega kõik on nõus.

Valitsusvälised organisatsioonid nagu WWF, Friends of the Earth, +350.org ja Greenpeace peavad konverentsi suuremal või vähemal määral läbikukkumiseks. Mitmed organisatsioonid on rõhutanud, et uus leping astub jõusse liiga hilja, kuna teadlased on hoiatanud, et globaalsed KHG heitkogused peavad vähenema enne 2020. aastat.  Samas on mainitud, et hoolimata läbirääkimiste aeglasest tempost, kõnelused vähemalt toimuvad, mis survestab valitsusi energiaefektiivsusele ning edaspidisele koostööle.

Eelnevalt olid mind tuttavad hoiatanud, et ei ole mõtet suuri lootusi hellitada ja pettekujutelmi säärase mammutkonverentsi suhtes tekitada. ÜRO kliimakonverents pole aga enam ammu vaid see koht, kus valitsused kohtuvad ja komakohtade üle vaidleva. Sellest on saanud paik, kus kohtuvad NGOd, ettevõtted ja valitsused, noored ja vanad, arengumaad ja arenenud riigid, avalikkus ja meedia luues nõnda efektiivse platvormi, kus kliimamuutustest rääkida. Näiteks kirjutas 4. detsembril 114 linnapead 28 riigist alla Durbani Adaptatsiooni Hartale rajades nõnda teed kliimamuutustega võitlemises.

Kohalike omavalitsuste kiire tegevus on eriti oluline 21. sajandi maailma valguses, kus iga teine inimene maailmas elab linnas ning kus linnad paiskavad õhku üle 70% kasvuhoonegaasidest. Lisaks mängivad kohalikud omavalitsused strateegilist rolli kliimamuutustega võitlemisel, sest kujundavad otseselt nt jäätmemajandust ja transporti reguleerivaid seadusi ning võitevad kliimamuutustega kohalikul tasandil. Kumi Naidoo, Greenpeace’i tegevdirektor peab Durbani Adaptatsiooni Hartat „üheks vähestest praktilistest ja positiivsetest asjadest, mis on kogu sellest konverentsist tulenenud“.

Peale läbirääkimiste toimub konverentsialal iga päev mitmeid paneeldiskussioone. Konverentsiga ühendatud messil esitavad ettevõtted uhiuusi rohelisi tehnikasaavutusi ja teerajajad riigid näitavad oma läbiproovitud meetodeid kliimamuutustega võideldes. Vaata Kaplinna kampaania ehitatud süsinikneutraalset paviljoni, mis võitis ka parima paviljoni auhinna.

Lisaks leiab igal kliimakonverentsi laupäeval aset rongkäik läbi linna, millest võtavad osa nii kohalikud kui ka NGOd, et sundida läbirääkijaid kiirele ja efektiivsele otsusele. Sel aastal avaldasid mitmed noorte organisatsioonid meelt ka lausa konverentsikeskuses, kus pea iga päev konfiskeeriti kellegi akreditatsioon (meeleavaldamine konverentsil on keelatud). Näiteks katkestas üks ameeriklanna USA pealäbirääkija sõnavõtu ja Kanada keskkonnaministri kõne ajal tõusis hulk Kanada noori püsti ning keeras kõnelejale demonstratiivselt selja. Konverentsi lõpus anti sõna ka noortele. Siin on video Anjali Appadurai üsna liigutavast kõnest.

Tutvudes Durbanis kõikide organisatsioonide, asutuste ja ettevõtete tegemistega sain aru, et kuigi see on oluline, mis toimub konverentsikeskuses, on ometi palju tähtsam see, mis toimub siin, „pärismaailmas“. Nägin, kui palju potentsiaali on maailmal tegelikult muutuda süsinikneutraalseks ning loobuda sellest mõttetust ressursside (inimeste, raha, looduse, maavarade ja energia) raiskamisest. Uurimused näitavad, et viimaste aastate elukalliduse tõus on seotud fossiilsete kütuste hinna tõusuga, seega rohelise energia leidmine ja uute tehnoloogiate kasutamine on võit juba praegu, mitte ainult ebamäärases tulevikus. Usud sa siis kliimamuutustesse või mitte.

Kasutatud materjalid:

http://www.iclei.org/fileadmin/user_upload/documents/Global/initiatives/LG_roadmap___COP_17_files/COP17_post_event_press_release_final_20111212.pdf

http://cop17insouthafrica.wordpress.com/2011/12/10/ny-times-climate-change-too-big-for-current-architecture/

http://unfccc.int/2860.php

GLEN programmist : www.terveilm.net