Kuidas ehitada soojaveekollektorit? I. osa

Lähitulevikus annan lühiülevaate vahenditest, mis on vajalikud päiksekollektori ehitamiseks!

Seni nautige tipikate ülevaadet talveakadeemial toimunud töötoast. Olen isegi irooniat pritsiva tsitaadiga lindile jäänud

Päiksekollektori ehitamine, Talveakadeemia 2012.

Keelest süstemaatiliselt (emakeelepäeva eri)

Toimetuse kommentaar: käesoleva loo autor pöördus Värske Aju poole pärast Talveakadeemia teaduskonverentsi.  Kuna VA meeskonnale tundus lugu liiga teemast kõrvale kalduv, siis palusime autoril täpsustada, miks just Värske Aju? “…kommunikatsiooni ja keele mõistmine tähendab (keele) keskkonnas paremini hakkama saamist, mis omakorda toetab jätkusuutliku ehk arenguvõimelist ühiskonda. Iga positiivselt laetud ühiskonna aluseks on väga hästi tomiv kommunikatsioon ja suhtlemine. Ilma selleta ei oleks ühiskond võimalik. Minu tekst aitab mõista, kuidas keel ise (teadusliku) süsteemina funktsioneerib. … Näiteks, kuidas on keeleline propaganda võimalik, või kuidas inimesed saavad valetada?” Vastus oli meie jaoks ammendav… Parafraseeriksin siinkohal Fred Jüssit, kes võrdles väga tabavalt keele reostamist keskkonna reostamisega. Oleme me ju emakeelne (eestikeelne) lehekülg ja eestikeelne kvaliteetne teaduslik tekst on meile oluline. Artikkel ilmub mõnevõrra lühendatud kujul, täisteksti saamiseks võib pöörduda kommentaaride kaudu blogi toimetajate või autori poole. 

Sven Anderson (22a) on Tartu Ülikooli teise aasta filosoofia üliõpilane. Vabal ajal tegeleb ta mitmekülgselt kunstiga, filosoofia ja muinasjuttude kirjutamisega, lugemisega ja  majanduse uurimisega. Lähituleviku unistuseks on kirjanduslikult võttes, kirjutada valmis üks filosoofiline teos.  Antud lühiartikkel moodustab plaanitud raamatust ühe osa. 

Lapsena mõtlesin, miks ma ei räägi korrektselt eesti keelt. Nüüd mõtlen, miks me räägime ja väidame, et keelt on raske määratleda. Järgnevalt mõtisklen mõnede isiklike keelefilosoofiliste mõtete üle. Väidan aga eelnevalt, et keel on süstemaatiliselt tõestuseta alus-struktuur, mille valeks olemine lahendab ammused filosoofilised probleemid, mis on valetamine, uskumine ja tavapärasus keeles. Tutvustades uute ideedena keele omadusi olla üheaegselt valelik (falsifikatsioonilik) ja tõene (verifikatsioonilik) ehk neutraalne. Mõistet keel kasutan väga laias tähenduses. Eelkõige analüüsides inimeste poolt kasutatavat süsteemi. 

Keelefilosoofia suhe semiootikasse on enesestmõistetav tõde. Keelefilosoofia kehtestab kõigile vaadeldavatele süsteemidele ja nende märkidele keeleks olemise nõude, mis semiootika keelemääratlusest erineb. Keelefilosoofiale on keel eelkõige kommunikatsioon ise ehk (keele-)filosoofia on võrdne kommunikatsiooniga, mis väljendub selle erinevates vormides. Semiootika määratleb keelt kõigi märkide ja nende süsteemide kogumina, olenemata, milline on keeleline otstarve. Vajadusel luues keele jaoks vastavad tunnuslikud faktorid, mis teevad märkidest keele. Seega semiootiline filosoofia on ajalooliselt keelefilosoofia ja filosoofiline semiootika ehk märgiteadus on semiootika.

Mina määratlen keelt aksioomse ehk tõestuseta alus-struktuuriüksusena. Omades loogika ja tähenduse astmeid, hoidmaks keel puhas drastiliste anomaaliate tekke eest, milles naturaalkeel väidetavalt kümbleb. Tegelikult kümbleb naturaalkeel semiootilises enesestmõistetavuses. Kõik, millega semiootika kokku puutub on „vaba ja vallatu,“ kui keegi ei ütle, mis on konkreetselt märk. Näitena võib siin võtta Lotman`i kultuuri või kas või rahvameditsiini. Keelefilosoofiasse sattudes on semiootilisedüksused juba korrastatud, paigal ja ootamas, et keegi ütleks, milles peitub sisu. Siit ka põhjus, miks keel peab olema aksioomilik struktuuriüksus, mitte mingisugune hägune süsteemne moodustus märkidest.

Teooria vs praktika. Mõlemad distsipliinid on tegelikult erinevad opositsioonis olevad suunad, mis intrepreteerimise valguses toetavad teineteist. Fantaasia raamidest teaduslikkuse suunas liikudes, alustame semiootikast, suundudes keelefilosoofiast lingvistikasse kui empiirilisse maailma. Siit tuleb välja, et teaduseid võib näha kui hierarhiaid, kus kõige suurem vabaduse aspekt on semiootikal ja kõige väiksem lingvistikal. Neid võib iseloomustada kui teoreetilise, praktilise ja rakendusliku teadustena keele suhtes. Nagu füüsikaski annavad teoreetikud praktikutele teavet, annavad keeles semiootikud infot filosoofidele ja nemad omakorda lingvistidele jne. Oletagem, et keeles tehakse uurimus nn keelelises CERNis. Milline peaks nüüd olema tegevus?

ALUS	MÄRK	Semiootika	Teoreetiline füüsika	Filosoofiline semiootika
SÜSTEEM	KEEL	Keele filosoofia	Praktiline füüsika	Semiootiline filosoofia
TEGEVUS	KOMMMUNI-KATSIOON	Lingvistika	Rakenduslik füüsika	Filosoofia
RAKENDUS	SUHTED	PR ja Kommunikatsiooni teadused	Inseneeria ja mehhatroonik	Praktiline või teadus filosoofia

Arvan, et keeleehitusega tullakse välja rakendusteadustes, aga teoreetilises teaduses tegeletakse sisulise tegevusega. Alguses tegelevad probleemidega praktikud, kellele on keele olemus liigselt teoreetiline, need aspektid aga analüüsitakse juba teoreetikute poolt nagu semiootika. Toimub alaline probleemide liikumine ühest distsipliinist teise, mis tegelikult kuuluvad ühte.   

Tagasi tulles keele kui mõiste juurde. Minul tekib nüüd küsimus, kuidas on võimalik, et keel on oma olemuselt enesestmõistetav ja struktuurne? Sellele vastamiseks peame uurima minu arvates tõde (verifikatsiooni) ja väärust (falsifikatsiooni) hübriidi neutralismi, sest keel on eelneva arutelu põhjal selgelt süsteemne struktuur. Esmalt peame mõistma, et valesus ja tõesus on samuti millegi või kellegi omadused. Seega keele määratlemine omaduste kaudu on väga tähtis, et näidata ära, millest asi tehniliselt võib koosneda. Järgnevalt tutvustan paari määratlust keele omaduste kohta. Lihtsustades nii meie arutluse loomulikku kulgemist.

Verifikatsionism on seisukoht, et laused peavad olema testitavad ja mõtekas on alati leida tõde, sest ainult tõestel seisukohtadel saab olla mõte. Antud ideed on järginud kõik inimesed, kes otsivad keelefilosoofias tõde ja kirjutavad keelt ennast verifikatsionistlikuks pidavalt tõe teooriaid. Sattudes raskustesse tõe enese määratluse tõttu. Leidmata kunagi sobivat tõeteooriat, mis oleks sobilik lahendama keelelisi probleeme.

Falsifikatsionism on vastupidine seisukoht eelnevale ja nõuab, et kõik laused peavad olema vääraks võimalik testida ja tõesed seisukohad peavad omama võimalust olla väärad. Osutudes alles pöördelise tõe mõiste tagajärjel mõtekaks. Valesuse vale – eituse eitus on jaatus –  on tõde. Antud seisukohta uurides mõistame, et keel on ise falsifikatsionistlik (ehk omaduselt väär) ja seega tõe otsimine on raskendatud struktuursetesse olukordadesse, millest leiab väljapääsu ainult topelt vääruse kaudu. Selguse mõttes mainin, filosoofiliselt on olemas kaks maailma, keeleline ja mitte-keeleline. Järelikult  keeleline vale on kõik eituse vormid, mitte vastavus päris maailmale.

Keele falsifikatsionistlikuse ja verifikatsionistlikusest sünnib neutralisatsioon, sest peame otsima nii valeteooriaid kui tõeteooriaid, et leida tasakaalustatud punkt, kus verifikatsionistlikud hüpoteesid ja falifikatsionistlikud järeldused haakuvad. Keeles saavutame neutraalsuse kui hakkame seda vaatlema. Vaatlemine ise aga ei tohi olla falsifikatsionistlik, ega verifikatsionistlik, sest siis näeme keelt vastavalt tunnetuse eripärale.

Kuidas suhestub keel inimesega? Teooriad, kuidas keelel on tähendus, sõltuvalt osapoolest, kas kuulja või rääkija tähenduses, on olemas. Juurde omistatakse ka mõnede teooriate puhul emotsioonid ja tunnetuslik väljendus. Seda aga peamiselt seoses semiootikaga. Keelefilosoofias on hetkel rohkem räägitud kõneleja ja kuulaja tähenduslikest erinevustest. Keelelise ruumi kasutus on kummalisel kombel vahele jäänud. Seda analüüsin teatri analoogia abil. Keel on siin näites tegelased laval, mida publikuna vaatavad inimesed ehk kõnelejad, kes asuvad reaalsuses ehk maailmas. Paralleele tõmmates reaalteadustega, Newtonlikku maailma võrreldi samuti lavaga, kus ruum oli staatiline ehk ei mõjutanud kedagi ja keegi ei mõjutanud ruumi. Einstein’i ruum on samuti lava, mis mõjutab tegelasi ja tegelased mõjutavad lava ehk ruum on dünaamiline. Mina lisan siia nimistusse veel faasilisuse ehk publik mõjutab lavalist tegevust ja vastupidi. Veelgi suuremas plaanis mõjutavad lavaline tegevus publikut ja see omakorda tegevust maailmas. Nende omavaheline suhe on faasi dünaamiline ehk suhtlemine keeles on suhteline ja mitme tasemeline, sõltuvalt, millises positsioonis ollakse.

Kui ollakse keele enese rollis, siis üldjuhul inimesed on iseenesega dialoogis ehk mõtlevad. Reageerides vaid omaenese mõtete suhtes. Siin juures pole tähtis, kas me usume, et inimesed mõtlevad keeles või milleski muus, sest lavaline tegevus keele tasandina jääks alles. Samas kui ollakse publiku kui vaataja rollis, toimub suhtlus teiste inimestega. Luues üksteisega kokkuleppeliselt kontakti, tehes keelest tähendustelt aksioomse süsteemi, mida arutlesin eespool. Viimase rollis, maailma rollis, vaatleme keele mõju inimesele ja vastupidi. Tuues esile alati selle, mida tähele paneme, millele puudub algul otsene sõnastus. Näiteks enne keele uurimist ei saanud väita, et keel mõjutab kultuuri ja vastupidi. Keeles on olemas omad hoovused, mis tingivad põlvkonniti erinevad tähendusi sõnade kasutuses. Ühesõnaga keeleruum ei ole homogeene vaid üksteiseks üleminevatest ruumidest koosnev süsteem.

Kui lapsena mõtlesin, miks ma ei räägi korrektselt eesti keelt, siis nüüd mõeldes, miks me räägime ja väidame, et keelt on raske määratleda, visandasin  eelnevalt  mõned isiklikud filosoofilised mõtted, et keel on süstemaatiliselt aksioomne struktuur, mille valeks olemine lahendab ammused filosoofilised probleemid, mis on valetamine, uskumine ja tavapärasus keeles. Tutvustasin uute ideedena keele omadusi olla üheaegselt valelik (falsifikatsioonilik) ja tõene (verifikatsioonilik) ehk neutraalne. Neutralismi järgi tuleb hakata otsima omadusteooriad, mis annavad vastavalt tingitusele tõeteooria ja valeteooria. Keelel on suhe reaalsusega läbi inimese.

Kasutatud allikad

Falsifiability, URL: http://en.wikipedia.org/wiki/Falsifiability

Verificationism, URL: http://en.wikipedia.org/wiki/Verificationism

Kuidas õpetada lastele rohelist majandamist?

Talveakadeemia 2012 alternatiivsete ideede sessioonis kutsusime teise Noored Kooli vilistlase Priit Jõega inimesi kaasa mõtlema väga põneval teemal: kuidas kasvatada noorest inimesest ettevõtlikku ja samal ajal keskkonnateadlikku kodanikku? Noored Kooli blogis tegin juba sel teemal lühikese ülevaate. Annan siingi asjast pisut aimu.

Muide, sessioonis osales nii bakalaureuse- ja magistritudengeid kui ka doktorante ja erasektoris leiba teenivaid inimesi. Esitan nende pakutud ideed tähestikujärjekorras.

• Ainetevaheline integratsioon – miks mitte teha tehnoloogiaõpetuses kohupiimavärve või looduslikku kosmeetikat (minu keemiaõpetaja, Maila Mölder, kellele ma võlgnen oma baasteadmised loodusteadustes, keetis meiega gümnaasiumis seepi!)?
• Insenerivõistlused. Priit Jõe õpilased võistlesid vägagi edukalt TTÜ tudengitega!
• Kirjandite teemad ning võõrkeeletundide esseed ei peaks olema ainult inimsuhetest, ajaloosündmustest vmt – nad võiksid tihemini käsitleda konkreetseid keskkonnaküsimusi (just konkreetseid, mitte mingit humanitaarset hägu… – väga hea näide TIK’i saksa keele õpetajalt, kes parandas õpetajate toas esseed teemal „Vor- und Nachteile der Windenergie“ või midagi sarnast).
• Kohustuslik kirjandus võiks sisaldada ka huvitavat keskkonnaalast kirjandust („Hääletu kevad“, „Maailma roheline ajalugu“ või miks mitte „Rebasetund“ noorematel – see on ju teatud ringkondade klassika? Sh. inglise keele kohustuslik kirjandus, publik soovitas lugeda “A Short History of Nearly Everything”).
• Kooli prügimajandus on korras. Sh. selgitatakse lastele jooksvalt, miks sorditakse ning seletatakse lahti toodete ja materjalide elutsüklid (tarbimine lähtuvalt toote elutsüklianalüüsist).
• Külastused firmadesse. Eriti äge oleks, kui külastus haakuks hästi just tehnoloogilise haridusega (kuidas töötab insener või keemik?)
• Lastesaamise võimalus ainult neile, kes on keskkonnaküsimustes pädevad. (Lubasin üles riputada kõik variandid kriitikameelt kasutamata)
• Leida laste hulgas populaarseid kõneisikuid keskkonnaküsimustele – nt. Getter Jaani!
• Rohkem case study meetodil õppimist igas vanuses (ehk mõtestatud rühmatööd avastuslikus vormis), nt „kuidas laadida mobiili, kui oled matkal ja sul on ainult käepärased vahendid kaasas?“
• Science Fair – õpilaste teadusprojektid, -laadad jmt.

Eestis seni vähelevinud teaduse populariseerimise meetod koolides - science fair.

• Tagasi Kooli!
• Teemanädalad (A’la fair tradepõhimõtete tutvustamine koolis).
• Tegevõpetajate rakenduslik täienduskoolitus (nt. ainesektsioonides loengute kuulamise asemel praktilised tegevused (see ka osaliselt toimub nii) ülikoolide laborites. Sh. peaks see täienduskoolitus jõudma laiemale ringile, kui ainult harilikult aktiivsust üles näitavad õpetajad, keda, minu kogemuse kohaselt, on ainult teatud osa tervikust.
• Tähistada lisaks emakeele päevale ka näiteks Maapäeva või autovaba päeva ülekooliliselt.
• Vaheaegade linnalaagrid (õpikojad jmt, mis juba toimib ka – siin on küsimus pigem reklaamis ja (jällegi) õpetaja aktiivsuses).
• Võistlused, kus kogutakse vanapaberit.
• Õpetajate omavahelised kokkulepped, et aetaks ühte asja. Nii nagu pole reaalne, et üks õpetaja õpetab evolutsiooni teine loeb kantslist midagi kreatsionistliku, ei saa üks õpetaja suunata lapsi teadlikult tarbima ja teine iga päev ühekordse kohvitopsiga kooli tulla.

Keskkoolis tõime sõpradega kooli raadioruumi Rohelise Liikumise kontorist komposti vihmaussid. Olime sellised puukallistajad (olen ka nüüd). Sõid seal meie teepakke ja banaanikoori. Miks ei võiks selline lahendus olla üldlevinud? Miks ei PEAKS ta seda olema?

• Õpetajate toas plasttopside kasutamine keelatud (või suunatud ainult külalistele).
• Õpilasesinduste suurem osalus kooli keskkonnapoliitikas (nõuab konkreetsete õpilaste initsiatiivi muidugi).

Võtke või jätke!

Omalt poolt võin öelda, et paljud neist lahendustest tegelikult on juba kasutuses, aga asi takerdub liigagi tihti õpetajate ülekoormuse taha…

Autor: Helene

17. kliimakonverents Durbanis

Loo autor, Triin Sakermaa, omandas 2011. kevadel Tartu Ülikoolis magistrikraadi ökoloogias.

2011. sügisel käis Triin GLEN programmiga vabatahtlikuna Lõuna-Aafrikas, töötades Kaplinna keskkonnaametis.  Seal aitasi ta peamiselt kaasa kaplinlaste keskkonnateadlikkust suurendada püüdva kampaania „Climate Smart Cape Town“ koordineerimisel.  Lisaks sellele võttis ta osa ka 28. novembrist kuni 10. detsembrini Lõuna-Aafrika Vabariigis Durbani linnas toimunud ÜRO 17. kliimakonverentsist. Kliimakonverentsist esmakordse osavõtjana kogunes muljeid suurel hulgal ning Värske Aju palus tal neid suurema üldsusega jagada.

Artikli autor on paremalt esimene. Climate is changing - what about you?

ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon (United Nations Framework Convention on Climate Change – UNFCCC) on rahvusvaheline keskkonnaalane kokkulepe, mis sõlmiti 1992. aastal Rio de Janeiros toimunud nn Maa Tippkohtumisel ning mille on ratifitseerinud 195 riiki.  Selle eesmärgiks on stabiliseerida kasvuhoonegaaside (KHG) hulk atmosfääris kontsentratsioonil, mis hoiaks ära katastroofilised ja pöördumatud muutused kliimasüsteemis. Temperatuuri tõusu 2º C võrra on teadlaste poolt peetud maksimaalseks „ohutuks“ piiriks. Hetkel ainuke UNFCCC raames õiguslikult siduv leping on 1997. aastal sõlmitud Kyoto protokoll, mis kohustab arenenud riike vähendama õhku paisatavaid KHG heitkoguseid 5% võrreldes 1990. aastaga.

Arengumaad s.h. Hiina ja India ei ole protokolli kohaselt kohustatud heitkoguseid vähendama. Kyoto protokolli on ratifitseerinud 191 UNFCCC ratifitseerinud riigist v.a. USA,  Afganistan, Andorra ja Vatikan.  2011. aasta  lõpus šokeeris maailma Kanada otsus Kyoto protokollist loobuda, tuues põhjuseks nii Kyoto protokolli võimetuse suurte saastajate nagu USA ja Hiina KHG hulka piirata kui ka suurte trahvide maksmisest hoidumise. Kanada kohustus vähendama KHG hulka 6% võrreldes 1990. aasta tasemega. 2009. aastaks olid Kanada heitkogused kasvanud 17% baasaastaga võrreldes. Huvitav kaart KHG emissioonidest 2009. aastal.

Raagus ahvileivapuu, mis kasvab välja rohelisest maakerast - ÜRO kliimakonverentsi väga mitmetähenduslik logo.

Ootused Durbani konverentsi osas olid üsna kõrged, sest Kyoto protokolli esimene periood lõppeb 2012. aasta lõpus. Uue globaalse lepingu koostamine ja ratifitseerimine ühe kahenädalase ja ligi 200 osapoolega konverentsi käigus pole aga ilmselgelt võimalik. Viimastel aastatel on aina suuremaks kujunenud lõhe arenenud riikide ja arengumaade vahel. Esimesed nõuavad ka arengumaadele kohustuste määramist, sest nt Hiina paiskab õhku juba veerand maailmas emiteeritud aastasest CO2-st. Arengumaad aga ei pea end vastutavaks arenenud riikide tegevuse tulemusena tekkinud kliimamuutuste eest. Riikide nagu Brasiilia, Lõuna-Aafrika ja Hiina hinnangul on arenenud riigid saavutanud fossiilkütuste kasutamisel põhineva tööstusliku tegevusega majandusliku suutlikkuse ning on nüüd kohustatud kasvuhoonegaaside õhkupaiskamist vähendama.

Foto meeleoludest 16-ndalt kliimakonverentsilt, mis toimus 2009. aastal Kopenhaagenis (Foto: Reuters).

Kahe pooluse vahele tõusis Durbani konverentsil aga esile mitmete haavatavate rahvaste ja väikesaarte riikide grupp, kes toetavad igati õigusliku raamleppe loomist. Nende ootused on suured, sest nende rahvad juba kannatavad kliimamuutuste tagajärgede käes. Näiteks võib tuua maailmamere suhtes madalaimal asetsev riik Maldiivia saarestikku ohustab tõsiselt meretaseme tõus, mis sunnib saarte presidenti kaaluma võimalust osta maad Austraalias ja Indias oma riigi elanikele.

Ligipääs läbirääkimistele on väga piiratud. Paljud otsused tehakse kinniste uste taga, kuhu lastakse ainult asjasse puutuvate riikide esindajad. Mõned istungid on avatud ka vaatleja ja valitsusvälistele organisatsioonidele (NGO-d). Kõik inimesed konverentsialal on läbinud lennujaama stiilis turvakontrolli ning kõikidel peab olema eelnevalt taodeldud akreditatsioon (riigi delegatsioon, valitsusväline organisatsioon või meedia). Teemasid, mida erinevates töörühmades ja istungitel arutatakse, on kordades rohkem kui ainult Kyoto protokolli pikendamine. Läbirääkimised pole aga tulised vaidlused, nagu võiks ette kujutada, mille käigus Hiina ja USA esindajad üksteist süüdistavad ja üksteise peale karjuvad (kuigi neid hetki leidus väidetavalt Kopenhageni konverentsil). Enamus läbirääkimisi toimub hoopis üsna kuivalt lepingute sõnastuse üle. Kui me laupäeval peale konverentsi ametlikku lõppu reedel Kaplinna paviljoni kokkupakkima saabusime, vaidlesid konverentsikeskuses veel India ja EL esindajaduue kokkuleppe sõnastuse osas, kus India ei nõustunud täpsustusega, et kokkulepe on „seaduslikult siduv“. Lõpuks nõustuti Brasiilia ettepanekuga, et kokkuleppel peab olema „seaduslik jõud“.

Teemaga süvitsi tegelevate NGO-de jaoks ei olnud konverentsi tulemused kaugeltki rahuldavad.

Durbani konverentsi peamiste tulemusena:

- nõustuti Kyoto protokolli pikendamisega 2017. aastani;

- nõustuti uue 2015. aastaks valmiva lepinguga, mis kohustab kõiki riike alates 2020. aastast KHG heitkoguseid vähendama;

- loodi Roheline Kliimafond, kuhu peaks igal aastal kogunema 100 miljardit dollarit arengumaadele kliimamuutustega kohanemiseks ja puhastele energiaallikatele ümberlülitamiseks.

Peale Kopenhageni läbirääkimiste kurba ebaõnnestumist (tuntud veel kui Nopenhagen, Floppenhagen ja Brokenhagen) on avalikkus usu ÜRO kliimakonverentsi efektiivsusesse kaotanud. Samas on selge, et kui millegi suhtes ootused võimatult kõrgele tõsta on pettumine paratamatu. Huvitav on võrrelda Kopenhaageni ja Durbani kliimakonverentside kajastust meedias, kus esimene jõudis pidevalt esikülgedele, kuid teine ei ületanud isegi uudisekünnist. Meedia kajastuse vähenemist peavad paljud positiivseks muutuseks, sest nii ei puhu meedia üritusest suurt mulli ning vähem intensiivse tähelepanu all suudetakse rohkem ära teha. Paljud peavad nii Cancuni (16. Konverents) ka Durbani konverentsi ilmselt suurimaks õnnestumiseks kliimamuutuste üle kõneluste jätkamist, mida peale Kopenhageni konverentsi paljud ebatõenäoliseks pidasid. Üksmeelset globaalset kokkulepet ei oodata, aga püütakse vaeva näha nende teemadega, millega kõik on nõus.

Valitsusvälised organisatsioonid nagu WWF, Friends of the Earth, +350.org ja Greenpeace peavad konverentsi suuremal või vähemal määral läbikukkumiseks. Mitmed organisatsioonid on rõhutanud, et uus leping astub jõusse liiga hilja, kuna teadlased on hoiatanud, et globaalsed KHG heitkogused peavad vähenema enne 2020. aastat.  Samas on mainitud, et hoolimata läbirääkimiste aeglasest tempost, kõnelused vähemalt toimuvad, mis survestab valitsusi energiaefektiivsusele ning edaspidisele koostööle.

Eelnevalt olid mind tuttavad hoiatanud, et ei ole mõtet suuri lootusi hellitada ja pettekujutelmi säärase mammutkonverentsi suhtes tekitada. ÜRO kliimakonverents pole aga enam ammu vaid see koht, kus valitsused kohtuvad ja komakohtade üle vaidleva. Sellest on saanud paik, kus kohtuvad NGOd, ettevõtted ja valitsused, noored ja vanad, arengumaad ja arenenud riigid, avalikkus ja meedia luues nõnda efektiivse platvormi, kus kliimamuutustest rääkida. Näiteks kirjutas 4. detsembril 114 linnapead 28 riigist alla Durbani Adaptatsiooni Hartale rajades nõnda teed kliimamuutustega võitlemises.

Kohalike omavalitsuste kiire tegevus on eriti oluline 21. sajandi maailma valguses, kus iga teine inimene maailmas elab linnas ning kus linnad paiskavad õhku üle 70% kasvuhoonegaasidest. Lisaks mängivad kohalikud omavalitsused strateegilist rolli kliimamuutustega võitlemisel, sest kujundavad otseselt nt jäätmemajandust ja transporti reguleerivaid seadusi ning võitevad kliimamuutustega kohalikul tasandil. Kumi Naidoo, Greenpeace’i tegevdirektor peab Durbani Adaptatsiooni Hartat „üheks vähestest praktilistest ja positiivsetest asjadest, mis on kogu sellest konverentsist tulenenud“.

Peale läbirääkimiste toimub konverentsialal iga päev mitmeid paneeldiskussioone. Konverentsiga ühendatud messil esitavad ettevõtted uhiuusi rohelisi tehnikasaavutusi ja teerajajad riigid näitavad oma läbiproovitud meetodeid kliimamuutustega võideldes. Vaata Kaplinna kampaania ehitatud süsinikneutraalset paviljoni, mis võitis ka parima paviljoni auhinna.

Lisaks leiab igal kliimakonverentsi laupäeval aset rongkäik läbi linna, millest võtavad osa nii kohalikud kui ka NGOd, et sundida läbirääkijaid kiirele ja efektiivsele otsusele. Sel aastal avaldasid mitmed noorte organisatsioonid meelt ka lausa konverentsikeskuses, kus pea iga päev konfiskeeriti kellegi akreditatsioon (meeleavaldamine konverentsil on keelatud). Näiteks katkestas üks ameeriklanna USA pealäbirääkija sõnavõtu ja Kanada keskkonnaministri kõne ajal tõusis hulk Kanada noori püsti ning keeras kõnelejale demonstratiivselt selja. Konverentsi lõpus anti sõna ka noortele. Siin on video Anjali Appadurai üsna liigutavast kõnest.

Tutvudes Durbanis kõikide organisatsioonide, asutuste ja ettevõtete tegemistega sain aru, et kuigi see on oluline, mis toimub konverentsikeskuses, on ometi palju tähtsam see, mis toimub siin, „pärismaailmas“. Nägin, kui palju potentsiaali on maailmal tegelikult muutuda süsinikneutraalseks ning loobuda sellest mõttetust ressursside (inimeste, raha, looduse, maavarade ja energia) raiskamisest. Uurimused näitavad, et viimaste aastate elukalliduse tõus on seotud fossiilsete kütuste hinna tõusuga, seega rohelise energia leidmine ja uute tehnoloogiate kasutamine on võit juba praegu, mitte ainult ebamäärases tulevikus. Usud sa siis kliimamuutustesse või mitte.

Kasutatud materjalid:

http://www.iclei.org/fileadmin/user_upload/documents/Global/initiatives/LG_roadmap___COP_17_files/COP17_post_event_press_release_final_20111212.pdf

http://cop17insouthafrica.wordpress.com/2011/12/10/ny-times-climate-change-too-big-for-current-architecture/

http://unfccc.int/2860.php

GLEN programmist : www.terveilm.net

 

Miks laine-energeetika veel maailma ei päästa? (koostöös Talveakadeemiaga)

Artikli autor, Georgi Karhu, lõpetas rakendusliku Tallinna Tehnikakõrgkooli tehnomaterjalide & turunduse eriala ning jätkab oma õpinguid Oslo Ülikoolis Innovatsiooni ja Ettevõtluse magistratuuris. Ühtlasi võttis ta osa 2012. aasta Talveakadeemia teadusartiklite artiklite konkurssist.

„Meri võtab ja meri annab.“ Meri ja tema lainetus on ülivõrdes niivõrd võimas, et läbi aegade on selllele omistatud isegi Jumala vorm: antiik-kreeklastel Poseidon; roomalstel Neptun, muistsetel viikingitel Ægir jne. Veel mõni aeg tagasi, 2011 aasta märtsis, tuletas tsunaami moodsale maailmale meelde oma laientuse hävitavat jõudu, tekitades Jaapanile ja rahvusvahelisele kogukonnale miljarditesse ulatuvaid kahjusi. Pole kahtlust, et lainetus peidab endas märkimisväärset energiakogust. Miks siis pole inimkond suutnud lainetusest märkimisväärses koguses elektrienergiat toota nagu näiteks hüdroelektrijaamad jõgedel, tuulegeneraatorid avamerel või siis soojuselektrijaamad vulkaanilistel aladel?

Laine-energeetika – maailmapäästja või puukallistaja naiivne unistus? Kui tänase päevani ei tea lihtsurelikud laine-energeetikaalast suurt midagi, siis ilmselgelt eksisteerib kusagil pidur, mis ei lase niivõrd katsutaval hüvel ühiskonda imbuda. Tuuma- ja vesinikenergia kujutab endas sõna otseses mõttes „kvantfüüsikat,“ mis nii mõnelegi inimesele oma keerukusastmega juhtme kokku keerab. Sellele vaatamata võime kõik, nimetissõrm püsti, targutada, et eelnimetatud energiaallikad on laialdaselt levinud, kuid piiramatu ja tasuta laineenergia definitsiooni peame siiani entsüklopeediast luubiga otsima.

Energeetikatööstus mõjutab mastaapselt nii majandus-, sotsiaal-, kui ka keskkonnaküsimusi. Globaalse soojenemise fenomen (liustike sulamine, kõrbete laienemine), suurimad keskkonnakatastroofid (2010 jun. Golfi Lahe naftareostus, 1986 apr. Tšernoboli tuumakatastroof) ja poliitilised nafta/gaasisõjad (2003 märts USA invasioon Iraaki, 2009 jaanuari Venemaa-Ukraina gaasidispuut) on ajendatud nõudlusest energia järele. Nafta needus on põhjastanud paljude kolmandate riikide (nt. Nigeeria, Alžeeria, Liibüa, Süüria, Venezuela) ühiskonna arengu pidurdumist. Pole kahtlustki, et aktuaalsed küsimused energeetikas  jäävad igavaseks maailma poliitilist nägu kujundama. Kellel on energia, sellel on ka võim.

Maailma majandusarengut (sh. energiamajandust) veavad investeeringud. Paraku pole arengu veomootoriks heausklik sinisilmne ideoloogia rohelisest ühiskonnast, kus kõik maailmarahvad hoiavad kätest kinni ja lauavad „Kumbaya My Lord.“ Täringuveeretajateks on ennekõige investeerivad ärimehed ja neid suunav kohalik valitsus. Ilma erakapitali eraldamiseta jäävad ka kõige rohelisemad ja rabavamad äriideed teostamata.

Miks ärimehed ei soovi investeerida laineenergeetikasse? Äris kehtib väga lihtne fundamentaalne reegel: Ettevõtmisest saadav tulu peab ületama sinna algselt tehtud investeeringu. Ilma kasumita kaotab projekt atraktiivsuse ja jätkusuutlikuse ning varem või hiljem võime sellest lugeda vaid ajaloo lehekülgedelt. Heategevus on küll väga tore, kuid kahjuks inimene õhust ja armastusest siiki ära ei ela (see on muinasjutt). Ka ärimehe kere vajab kinnitust, hing kostitust, Ferrari liising ja majalaen maksmist ning naise sõrmed kulla ja briljandiga katmist. Lihtne.

Hästi läbimõeldud äriplaan toodab tulu kõigile. Seevastu puudulik planeerimine sünnitab ainult ebameeldivusi ja skandaale. Näitena võib tuua Eesti ühe läbiaegade uhkeima ja kalleima ehitusobjekti – KUMU kunstimuuseumi, kus suure hurraaga kinnitati lühinägelikult heaks projekti kavand ning alles peale mõningt opereerimisaega avastati, et ups… pole raha kolossi ülalpidamiseks.

Hajutatud kasumlik laineenergia turg. On siililegi selge, et elektrit on absoluutselt kõigil vaja, nii et nõudlusega ei tohiks probleeme tekkida. Turumajanduses kehtib lihtne reegel: Kus on nõudlus, seal on ka pakkumine. Vaatleme nüüd aasta keskmist laineenergiaressursside paiknevust maailma kaardil (vt joonist 1).

Joonis 1. Globaalne aasta keskmine hinnanguline laine võimsus, kW/m (The Energy Blog, 06.10.2005)

Aasta lõikes on suurimad laineenergiavarud rannikupiirkondades, näiteks Briti saarte läänerannik, Islandi, Lõuna- Ameerika, Aafrika, Austraalia ja Uus- Meremaa lõunarannik ja Antarktika põhjarannik. Energia hinnanguline võimsus ulatub nimetatud piirkondades üle 60-ne kW/m kohta. Siseveekogud (järved, mered k.a lahed) on aasta lõikes laineenergiavaesed.

Maailma laineenergia aastane tootlikkus on seega globaalselt hajutatud. Lisaks peab veel arvestama asjaolu, et energia tootlikkus varieerub hooaegade lõikes tublisti ning jäärikkad piirkonnad põhjustavad vees hulpivatele konverteritele rida probleeme, alates pindkatte kahjustamisest kuni staatilise kinnikülmumiseni.

Laineenergia muunduri tehnoloogilised väljakutsed. Energia püüdmiseks merelainetest on vaja lained kinni püüda konstruktsiooniga, mis reageerib laine poolt avaldavale jõule sobivaimal kujul. Põhimõtteliselt on iga generaator valmistatud nö. rätsepatööna spetsiaalselt vastavalt tema töökeskkonnale. Näiteks Lõuna-Ameerika lõunaranniku avamerre disainitud poi-tüüpi generaator ei sobi töötama Uus-Meremaa lõunaranniku lainetes, sest lainete karakteristikud ja vetevälja aktiivsete kasutajate nõuded on erinevad. Ühed seadmed sobivad paigaldamaks keset merd, teised aga otse rannikule.

Iga seadme täpne füüsiline suurus ja kuju on juhitud vastavalt tema tööiseloomust, lihtsalt öeldes peab seadme töömaht olema laiuse suhtes mitukümmend kuupmeetrit meetri kohta. Sellest väiksema töömahuga seadmetel on piirangud tüüpilise lainetsükli koguenergia püüdmisel: vaatamata sellele, et agregaat võib püüda väiksematest lainetest enamuse energiast, tekivad tagasilöögid kokkupuutel suuremate lainetega, vähendades sellega üleüldist efektiivsust. Konstruktsioonide suuremõõtmelisus annab tunda eelkõige tootmise ja logistika planeerimisel ning korrosiivne merevesi seab kõrgendatud nõuded kasutatavale masinaehituslikele- ja elektriseadmetele ning konstruktsiooni pindamissüsteemile. Kuna muunduri töökeskkonnaks on meri, siis ülikõrgete hoolduskulude vältimiseks peab kasutama võimalikult hooldusvabu ja seega kalleid komponente.

Kogu elektriväljund on üldiselt sujuvam mitme laineenergia mooduli liitmisel kui et üksiku mooduli kasutamisel. Mitmesaja ujuva seadeldise rakendamisel muutub summeeritud väljundvõimsus sujuvamaks. Merealuse elektrikaabli vajalikkus toob kaasa uued väljakutsed seoses seadme paigaldusega ja elektrivoolu juhtimisega maapealsesse vooluvõrkku (vt joonist 2) (Boyle, 2004).

Joonis 2. Järjestikkuse laineenergia seadeldiste vooluvõrku ühendamine (Boyle, 2004)

Laineenergeetika suurim takistus on ülemaailma kitsatesse regioonidesse fokusseeritud energiaressurss, mille füüsilist levikut piiravad lisaks mitmed majanduslikud, poliitilised ja sotsiaalsed ohutegurid. Genereeritav energia hulk on väga tugevas sõltuvuses ümbritsevast merekliimast, mistõttu leiab perspektiivikat seadme rakendust vaid tormistel avamere ning kaldalähedastel aladel. Hooajati vahelduv merekliima seab tõsise küsimärgi alla laineenergia generaatori tasuvuse ja usaldusväärsuse. Laine ressursside hajutatud paiknemine teeb tegutsemisvaldkonna atraktiivseks vaid selle vahetus läheduses asuvate tootjate silmis.

Laineenergia muundur on oma olemuselt üks keskkonnasõbralikumaid elektritootmise võimalusi, mõjutades minimaalselt nii loodus-, majandusliku kui ka sotsiaalkeskkonda. Teadusarendust soosib kindlasti praeguse sotsiaalse ühiskonna kui ka poliitilise keskkonna suhteliselt roheline meelestatus. Samas kahtlen, kas leidub piisavalt erainvestoreid. Kui poliitilisel maastikul on võimalik rahastamine läbi erinevate programmide (kohaliku omavalitsuse toetus, struktuurfondid), siis eraettevõtjatest investorid jäävad väga suure riski tõttu tagasihoidlikuks. Muunduri väike eluiga, kõrge realiseerimis-, opereerimis ja utilisreemiskulud seljatavad projekti äratasuvuse.  Riski suurendavad võimalikud saatuslikud konfliktid tegevuslubade hankimisel kohalikelt omavalitsustelt ja territoriaalvee aktiivsetelt kasutajatelt.

Globaalsele soojenemisele, naftasõdadele ja terroriohule vaatamata suureneb lähitulevikus nõudlus odavate ja kõrge kütteväärtusega fossiilsete kütuste järele. Trendi toetavad hiljutised Euroopa gaasitarne projektid Venemaaga (Nord- ja South Stream), nafta ammutamiskoguste suurendamine Lähis-Idas ja uute naftamaardlate avastamine Lõuna-Hiina meres. Roheliste energiaallikate osas investeeritakse pigem prügi-, tuule-, vesiniku-, tuuma ja päikese- kui et laineenergia arendamisse.

Leian, et hetke laineenergiatehnoloogiat ja maailma energiapoliitika trende arvestades jääb maailma toitmine ookeani lainete baasil pelgalt unistuseks. Negatiivsele uuringutulemusele vaatamata olen veendunud, et laineenergia tehnoloogia täiustamine ja arendamine vajab tähelepanu ja finantseerimist. Antud hetkel pole laineenergeetika rakendamisega võimalik küll rikastuda, olen aga kindel, et tulevikus on maailmameri üheks domineerivamaks ja atraktiivseimaks energiaallikaks. Propageerigem jätkusuutlikku energiamajandust aga samas hoidkem oma kaks jalga maa peal!

Loe lisaks:

• Boyle, G. 2004. Renewable energy power for a sustainable future. Oxford, UK: The Open University,  312 – 336.
• Cruz, J. 2008. Green energy and technology. Ocean wave energy current status and future perspectives. Berlin, GER: Springer, 93 – 414.

• Scottish Enterprise. 2005. Marine Renewable (Wave and Tidal) Opportunity Review. Scottish Enterprise: 8 – 14.

• The Energy Blog: About wave power. http://thefraserdomain.typepad.com/energy/2005/10/about_wave_powe_1.html (13.11.2011)

Uus meedia kui põlvkondade kohtumispaik (koostöös Talveakadeemiaga)

…ehk miks mu  vanaema Facebookis on?

Artikli autor on Virge Tamme, kes õpib Tartu Ülikoolis kommunikatsioonijuhtimise magistriõppes. Virge jõudis parimate hulka 2012. aasta Talvakadeemia teadusartiklite konkursil.

 

Toimetaja kommentaar. Targema ja küpsema (ning kahtlemata keskkonnateadlikuma) ühiskonna loomisel on oluline roll jätkusuutlikul mõtteviisil: kuidas elada nii, et ka meie järeltulevad põlved saaksid (hästi) elada? Kuidas käituda nii, et meie ökoloogiline pagas ei lämmataks tulevasi ühiskondi? Millised meie kogemustest on olulised edasi anda järgmistele generatsioonidele? Kuidas hoida kultuuripärandit kui seniste käitumismallide muutmine on hädavajalik? Lähtuvalt sellest, et Värske Aju on algusest saadik tegelenud ka keskkonnaeetiliste dilemmadega, avaldamegi artikli (mille teema ei pruugi esmapilgul sobituda meie ampluaasse), mille autor analüüsib online-suhtlust erinevate generatsioonide vahel ning selle mõju ühiskonna järjepidavusele. (Helene)

Ka vanem generatsioon on leidnud tee internetti!

Uus meedia omab meie igapäevasuhtluses väga suurt rolli. Me kommunikeerume üha enam läbi erinevate suhtlusportaalide, kiirsuhtluskanalite, blogipostituste, seljatades traditsioonilise kokkusaamise ja silmast-silma vestluse. Internet on muutnud meie elud niivõrd mugavaks, et enam ei ole vajadust saada omavahel kokku, et vaadata üle sõbranna uus juukselõikus, piisab vaid ühe pildi Facebooki üleslaadimisest, et anda aimu toimunud stiilimuutusest. Ka pereliikmetevahelist suhtlus, nii nagu igapäevasuhtlus oma tuttavatega, on koondunud üha enam internetiavarustesse.

Nägemaks lähemalt pereliikmetevahelist kommunikatsiooni uue meedia kanalites, viisin läbi uuringu, mis hõlmab nelja Eesti peret. Igast perekonnast oli esindatud vähemalt kolm erineva põlvkonna liiget. Läbi intervjuude püüdsin leida, mis ajendab pereliikmeid läbi mitme põlvkonna internetimaastikul toimetama ning kuidas pereliikmete online tulek mõjutab indiviidi online-kasutuspraktikaid?

Kolme põlvkonna pärusmaa. Iga põlvkond toob endaga kaasa nii uusi käitumismustreid kui kommunikatiivseid lahendusi omavahelise suhtluse hoidmiseks. Kui vanavanemate põlvkonna jaoks on tähtsal kohal võimalus saata posti teel kirju, suhelda silmast-silma, siis noorim põlvkond väärtustab sõnumite vahetamist digitaalselt, sageli läbi sotsiaalmeedia kanalite. Pärssimaks üha suurenevat põlvkondadevahelist kommunikatiivset lõhet, on vanem generatsioon leidnud tee noorte digitaalsesse online-maailma. Nad püüavad digitaalsete immigrantidena (Prensky 2001) kuuluda noorema põlvkonna, digitaalsete pärismaalaste (Prensky 2001) igapäevaellu, mõjutada nende virtuaalseid käitumismustreid ja hoida üleval perekonna ühisväärtusi. Uue meedia võimalused on perekonna kontekstis omistanud põlvkondade ühendaja tiitli, andes oma mitmekülgsete sotsiaalmeedia platvormidega pereliikmetele võimaluse valida enda suhtlusstiililt sobiv keskkond informatsiooni ja sõnumite jagamiseks, ühtekuuluvustunde ülalhoidmiseks ning vanemlikuks järelvalveks.

Üha suurenevat vanemate põlvkondade „sisserännet“ uue meedia keskkondadesse soodustab kindlasti elukestev õpe, koolitusprogrammid ja mitmekülgsete tehnoloogiliste võimaluste kasutamine. Uue meedia kasutamine ei ole enam vaid noorima põlvkonna, netigeneratiooni (Tabscott 1998) pärusmaa. Olgugi, et statistika viitab Eestis arvuti- ja internetikasutajate osatähtsuse vähenemisele vanuse kasvades: 16-34-aastastest kasutavad arvutit ja internetti peaaegu kõik, 55-64-aastastest pooled ja 65-74-aastastest veerand (Statistikaamet 2011), on vanavanemate põlvkond üks suurema potentsiaali ja huviga internetikasutajaid üldse (Madden 2010). Kokkuvõtvalt võime tänasel päeval näha veebikeskkondades toimimas kolme aktiivset generatsiooni: üle 50-aastased nn Baby Boomer’id, 30-40ndatesse kuuluvad Generatsioon X esindajad ning Generatsioon Y hulka arvatud 20ndates ja nooremad (Maggiani 2011) ehk nii-öelda tõelised digitaalsed pärismaalased (Prensky 2001).

Peamised kanalid, mida põlvkondade esindajad ühiselt kasutavad on Skype ja MSN, mida hinnatakse just privaatsuse aspektist ja grupivestluse loomise seisukohalt. Facebooki eeliseks peetakse võimalust läbi postituste ja piltide jälgida pereliikme mõtteid, huvisid, toimetusi. Antud kanalite juures kasutatakse sõnumite edastamiseks ennekõike kirjutamise funktsiooni, tänu millele (eriti just laps-lapsevanem suhtlusliinil) kasutavad noored võimalust esmane sõnum kustutada ning ümber sõnastada – seda nähakse eelisena silmast-silma suhtluse ees, kus väljasaadetud sõnumit enam muuta ei saa.

Online-keskkondade kasutusmotivatsioon. Vanemate põlvkondade online tulekut mõjutavad peamiselt kaks tegurit – vanem generatsioon on ühelt poolt eeskujuks noorematele ning vastupidi, noorem generatsioon julgustab vanemaid liituma internetikeskkonna ning selle võimalustega. Näiteks vanemad, kes eesmärgiga olla veebikeskkonnas oma võsukesele mentoriks ning jälgida nende online-käitumist, loovad tihtipeale lapsele uue meedia keskkonda profiili, arvestamata veebiplatvormi kasutuseeskirju soovitatava vanuse osas (boyd et al 2011) ning astuvad sellega vastu veebikeskkonna heale tavale. Üheskoos lastega uue meedia keskkondade tundmaõppimine annab lapsevanemate võimaluse edastada nooremale põlvkonnale omapoolseid soovitud väärtusi, hoiakuid ja suunata laste internetikäitumist.

Uuringu tulemused näitasid aga enam tendentsi, kus paljuski just noored, Generatsioon Y esindajad soovivad õpetada vanematele, kuidas kasutada internetti ning sealseid erinevaid suhtlusvõimalusi. Laste tegemisi kõrvalt vaadates tekib paljudel vanematel ja vanavanematel huvi veebiavarusi avastama hakata. Oluline on ka asjaolu, et lapsed on tihti internetimaailma niivõrd süüvinud, et unustavad reaalse suhtluse vajaduse, sh ka oma vanematega, mis omakorda õhutab paratamatult ka vanemaid ja vanavanemaid internetiga liituma, võimaldades neil seeläbi saada enam aimu laste tegemistest ja mõttemaailmast ning hoida silm peal noore online-käitumisel.

Vanavanemate põlvkonnale ei ole interneti kasutamine aga sugugi lihtne. Paljude jaoks on esmakontakt, arvuti tundmaõppimine ja suhtlusportaalide funktsioonide ja võimaluste mõistmine aeganõudev ning stressirohke kogemus. Läbiviidud uuringust selgus, et vanemad inimesed, kellel puudub kogemus veebimaastikul tegutseda, kasutab internetti vaid lastelaste või laste juhendamisel, kuna vaid siis saavad nad oma tegemistes kindlad olla. Julgen väita, et läbi praktika ja oma kogemustepagasi suurendamise vähendab vanavanemate põlvkond digitaalset lõhet, mis aastatega tekkinud on. Siiski kardan, et digilõhe erinevate põlvkondade vahel veel lähiajal ei kao, kuna uute suundadega liiguvad ennekõike kaasa digitaalsed pärismaalased, jättes immigrandid vanadesse keskkondadesse, kus alles aja möödudes näidatakse neile uusi ja arenenumaid võimalus.

Internetikontakt sõltumata vahemaast. Pereliikmeid ajendab omavahel suhtlema ennekõike distantsist tulenev soov hoida ülal pereväärtusi ning tunda ühtekuuluvustunnet, soov olla kursis oma lähedaste käekäigu ning mõtetega. Levinumad põhjused, miks eelistatakse suhelda sotsiaalmeedia ja kiirsuhtluskanalite vahendusel, on võimalus saata ühe postitusena sõnum laiali mitmele pereliikmele ning võimalus suhelda tasuta. Peamised sõnumid, mida pereliikmed omavahel jagavad on seotud igapäevaelust tulenevate vajaduste rahuldamisega: kodu korrashoid, remonditööd, ürituste planeerimine, pereliikmete käekäik, logistika, raha jm.

Lisaks geograafiliselt lahus elavate pereliikmetevahelisele suhtlusele, on välja kujunenud käitumismuster, kus ühe katuse all elavad eri põlvkondade esindajad suhtlevad omavahel läbi kiirsuhtluskanalite või kommenteerivad samas ruumis viibides üksteise pilte, püüdes seeläbi luua diskussiooni ja äratada portaalis viibijate tähelepanu. Võiks oletada, et selline suhtlusviis tuleneb pereliikmete võõrandumisest, kuid tegemist on siiski pigem läbi praktika sissejuurutatud käitumisharjumusega, kus lähtutakse oma mugavusest teha kõiki toiminguid interneti teel.

Lapsevanemad aktiivses suhtluses oma järeltulijatega.

Online-peitus. Olenemata sellest, et netigeneratsioon on oma oskuste poolest digitaalsetest immigrantidest peajagu üle, tunnetavad nad pereliikmete online tulekuga privaatsuse vähenemist ning ebamugavustunnet,  mis ajendab neid kasutama erinevaid meetodeid, hoidmaks distantsi ning kaitsmaks oma privaatsust. Lihtsaim võimalus on privaatsussätete seadistamine, mis võimaldavad inimesi kategoriseerida ning seeläbi blokeerida sõnumite kohalejõudmine, mille tulemusena nähakse noort offline olevat. Kui võimalused oma mõtteid sõpradele edastada on piiratud, edastavad noored vaid selliseid sõnumeid (laulusõnu, luuleridu, kontekstist väljarebitud lauseid jm), mida mõistavad vaid need, kellele sõnum suunatud on.

Digitaalsete pärismaalaste (Prensky 2001) „peitusemäng“ vanemate eest tuleneb tihti ka sellest, et vanemad kui sotsiaalsed immigrandid, on internetimaailmas „kirjaoskamatud“ või „räägivad diktsiooniga“ ehk nad ei tunne reegleid, mis sotsiaalvõrgustikke kasutavad noored nn ühisel kokkuleppel kasutajaskonnale seadnud on ning võivad oma käitumisega noortes piinlikust tekitada. Vanemate blogi- ja suhtlusportaalide postitused oma lastest võivad õõnestada noore enesekindlust, kui vanemal puuduvad privaatsussätted ning pildid võivad sattuda eakaaslaste huviorbiiti. Noorte põlvkonna ärritust ja pahameelt tõrjudes on ka vanemaid, kes eelistavad oma järeltulijate  enda initsiatiivi suhtluse alustamiseks. Läbi sellise käitumismalli püütakse tagada põlvkondadevaheline kokkulepe üksteise privaatsustsooni sisenemisel, sest suhtlus interneti vahendusel leevendavat tihtipeale noorte puberteedist tulenevaid emotsionaalseid väljendushooge, mis läbi „internetifiltri“ teevad need vanemale enam talutavamaks.

Kolme erineva põlvkonna kogemust arvestades on uuel meedial väga oluline roll perekondliku ühtekuuluvustunde hoidmisel ja säilitamisel – see on ka põhjus, miks üha enam erineva generatsiooni esindajaid online tulevad; läbi veebikontakti püütakse hoida sidet oma lähedastega ning säilitada seeläbi põlvkondi siduvaid väärtusi, hoiakuid, käitumismustreid.

Viited:

• Boyd, D. (2010) Social Steganography: Learning to Hide in Plain Sight. http://www.zephoria.org/thoughts/archives/2010/08/23/social-steganography-learning-to-hide-in-plain-sight.html (03.12.2011)
• Boyd, D., Hargittai, E., Schultz, J., Palfrey, J. (2011) Why Parents Help Their Children Lie to Facebook About Age: Unintended Consequences of the ‘Children’s Online Privacy Protection Act’ First Monday, Volume 16, Number 11.
• Maggiani, R. (2011) Social Media and Its Effect on Communication http://www.solari.net/documents/position-papers/Solari-Social-Media-and-Communication.pdf (11.10.2011)
• Prensky, M. (2001) Digital natives, digital immigrants On the Horizon 9(5), 1-2.
• Statistikaamet (2011) Kahel kolmandikul leibkondadest on interneti püsiühendus http://www.stat.ee/49523 (14.01.2012)
• Tapscott, D. (1998). Growing up digital: The rise of the Net Generation. New York: McGraw-Hill.

Uued tuuled laevanduses

Loo autor, Martin Ligi, on TÜ doktorant keskkonnatehnoloogia erialal, keskkonnaseire suunal ning ühtlasi insener Tartu Observatooriumi Atmosfäärifüüsika osakonna Taimkatte seire töörühmas. Hetkel resideerub ta välisspetsialistina Hollandis. 

Laevanduse ajalugu võib alustada hetkest, mil inimesed hakkasid suuremate puujuppide ujuvust kasutades veekogusid ületama. Päris kaua aega kasutati edasi liikumist vaid taastuvaid energiaallikaid, milleks olid tuul, vool ja kondimootor, kuid aastal 1803 muutus kõik, kui Robert Fulton lisas laevale aurumootori ning pool sajandit hiljem valmis ka ainult auru jõul liikuv laev. Edaspidi on kasutusele võetud erinevaid taastumatuid energiaallikaid, et rajada maailmamerele hiiglaslik laevastik, mis just keskkonnale erilist lahkust üles ei näita. Õnneks on kümneid aastaid muudest tööstustest hiljem hakatud ka laevanduses loodussõbralikkusele rohkem tähelepanu pöörama.

Mõned aastad tagasi hakkas Tallink ostma uusi kiiremaid ja ökonoomsemaid parvlaevu, mis iseenesest on tervitatav nähtus, kuid kuivõrd rohelised need tegelikult on, ei oska öelda. Kindlasti ei tasu siit loota mingeid radikaalseid uuendusi. Parimal juhul on ehitamisel lähtutud roheliste laevade projektis leitust, mille kohta saate täpsemalt lugeda aadressil internetist. 

Antud tekstis keskendun siiski rohkem lennukatele ideedele, mis ehk kunagi ka massilist kasutust leiavad. Kuigi mitmedki tehnoloogiad on juba läbinud esimesi edukaid katsetusi merel, siis seni julgeima disaini „The Orcelle“ (joonis 1) on loonud Skandinaavia laevandusettevõte Wallenius Wilhelmsen, kes lähtuvalt enda erialast, ehitasid autotransportööri, mis vastab tänapäeva kiiruslikele ja mugavuslikele standarditele ja kombineerib teadaolevaid tehnoloogiaid sealjuures ainult taastuvaid energiaallikaid kasutades.

Joonis 1. E/S Orcelle

Tuul ja päike. Kui tuuleenergia kasutamine pole midagi uut, siis uutes lahendustes on rohkem tähelepanu pööratud purjete multifunktsionaalsusele. Laeval, mille kaubaruum on umbes 14 jalgpalliväljaku suurune, on kolm hiiglaslikku purje. Kõik on valmistatud hästi kergetest ja vastupidavatest materjalidest ning lisaks sellele on kaetud ka päikesepaneelidega. Valdavalt ongi uute purjede juures lisatud, et need peaksid olema võimelised kasutama ka päikeseenergiat. See teeb nende valmistamise kindlasti kallimaks, kuid efektiivsus kasvaks oluliselt. Igal pool maailmas on väiksemate aluste peale pandud katsetusteks päikesepatareisid, kuid alati on tegemist elektri tootmist võimaldava üksusega. Kuskilt pole veel kuulda olnud majadelt juba väga tuttavate päikesepaneelidest, mille eesmärk on toota soojust mitte elektrit, väga põhjas ja väga lõunas töötavad suured laevad võiksid selliste lahenduste uurimise peale mõelda. Ametlikult sõlmisid 2008. aastal alternatiivsete lahenduste tootja SolarSailer ja Hiina suurim laevakompanii COSCO group koostöölepingu, et konteinerlaevadele luua päikesepatareidega purjed, kuid arengu suhtes tsiteeriksin Hiina firma 2010. aasta jätkusuutlikkuse raportit: „COSCO Group is actively researching on the development of substitute energy in the future, and is researching on the possibility of adopting nuclear power, wind power and solar energy as ship power.“

Laineenergia. Tegemist on uuemat tüüpi energiaga, mis toodab energiat üksusest, mis üldiselt on laevadele ainult raskuseks, mida on vaja ületada, olnud. Orcelle’l on 12 „uime“ mis on võimelised laineenergia muutma mehaaniliseks energiaks, mis oma olemuselt peaks toimima sarnaselt delfiinide edasi liikumisega, elektriks või vesinikuks. Uimed võivad kasutada ka laeval olevaid teisi energiaallikaid, et laeva edasi liigutada. Selliste uimede erinevus purjedest seisneb eelkõige selles, et need on võimelised liigutama laeva soovitud suunas hoolimata lainete liikumise suunast. Teiseks on lained olemas ka tuulevaikse ilmaga. Edukaimad katsetused (seisuga jaanuar 2009) pärinevad 2008. aastast, kui 69 aastane jaapanlane Ken-ichi Horie sõitis laineenergia abil edasi liikuva ja vajaliku elektrit päikesepatareidega tootva paadiga (joonis 2) Havailt Jaapanisse. Selle laeva kiirus oli kuni kümme korda väiksem kui üldiselt suurtel tankeritel, kuid läbis seni pikima vahemaa laineenergial põhineva alusega.

Joonis 2. Laineenergiat rakendava purjeka „mootor“

Kütuseelement. Hoolimata kõigest eelnevast peaks poole Orcelle kütusemahust katma kütuseelement. Sellises süsteemis segatakse elektri saamiseks kokku puhas hapnik ja vesinik ning lisasaadusteks on vesi, aur ja soojus. Saadud energia peaks tööle panema uimed, varustama ülejäänud laeva elektriga ja lisaks panema tööle ka kaks laeva taha võimast veejuga tekitavat süsteemi. Viimasega kaotatakse vajadus seniste sõukruvide järele. Süsteemi suur pluss on kohapealne vesiniku tootmine, milleks vajaliku energia saadakse uimede abil lainetest.

Laeva disain. Olulist energiakokkuhoidu annab ka säästlik planeerimine. Mida voolujoonelisem on auto seda stabiilsemalt püsib see teel ja kulutab vähem kütust. Samamoodi on ka laevadega. Konkreetne laev on pentamaraan, kus siis üks peenike ja lainetest hästi läbi murdev kogu laeva pikkune kest asub laeva keskel ja stabiilsust lisavad neli äärtel paiknevat tuge. Selline disain tagab piisava stabiilsuse tormisemal merel ning annab parema läbivuse, sest hõõrdepind veega väheneb. Lisaks kaob sellise kuju puhul ära vajadus ballastivee järele, mis oluliselt vähendab liikide sunnitud rännet ja ohtlike võõrliikide sattumist teistesse vetesse, kuid selle probleemi kirjeldamine vajaks juba uut postitust.

Suur võit on saavutatud ka uudseid materjale kasutades. Nii on kergeid materjale, näiteks alumiinium ja termoplastik, kasutav alus võimeline vedama 50% rohkem autosid kui sama suur praegu eksisteeriv laev. Suuresti on see tingitud ka ballastivee vajaduse kaotamisest.

Faktor 10: veevaba pissuaar

Vaja on väheke nutti, et saada samu tulemusi 10 x väiksema energiakuluga. 

Keskkonnatehnoloogidele (eriti ökotehnoloogiahuvilistele) pole mingi üllatus, et järjest enam luuakse ja võetakse kasutusele süsteeme ja masinavärke, mis kasutavad vähem energiat ja muid ressursse (näiteks vett), kuid toodavad see-eest rohkem hüvesid kui eelnevad analoogid. Sellise mõtteviisi võtavad hästi kokku faktor 4 ja faktor 10 konseptsioonid. Euroopa Liit on oma arengukavades seadnud sihiks saavutada 10 x parem energiakasutus aastaks 2050. Tehnoloogilisi saavutusi, mis EL oma eesmärgini aitaksid, on leida mitmeid. Et konseptsiooni mõte selgemalt avalduks, kirjeldan lühidalt ühte tehnoloogilist lahendust. Veevaba pissuaari.

 ”The dirtiest thing you’ll ever touch in a public restroom is a urinal handle.” Chuck Gerba, mikrobioloog

Selle asemel, et iga “vee”laskmise järel vett lasta, on teadlased nuputanudvälja (ja mitte sugugi väga hiljuti vaid juba jupp aega tagasi) süsteemi, kus uriin voolab siledapinnaliselt tehismaterjalist torustikust mikroobidele võimalust jätmata kanalisatsiooni ning haisulukuna toimib eriline vedelik, mille tihedus on uriini omast väiksem (vt. joonist!). Süsteem ei vaja niisiis ebahügieenilist nupulevajutust ega ka ränkasid puhastusvahendeid. Aastal 2006 räägib Colorado Springs’i lennujaama majandamise eest vastutav ametiisik Mr. Hill, et alates veevabade urinaalide paigaldamisest on wc-probleemidele kulutatud 90% vähem aega ning säästetud aastas 1,3 miljonit gallonit vett (1 gallon = 3.78541178 liitrit; st ca 5000 t vett). Vot nii! Kuna Ivo kirjutas mõnda aega tagasi uriini kogumisest ja kasutamisest, siis see tehnoloogiline lahendus selgitab, kuidas piss üldse kokku korjata. Jääb vaid oodata, kui palju faktor kümmet pakub meile aasta 2012.

Viited linkidena tekstis.

Autor: Helene

Plastmassi kuulsusrikas ajalugu

Palju kirutud plastikutel on ka “teine pool,” kui kilekotist ja ühekordsetest nõudest kaugemale vaadata, siis saab üsna pea selgeks, et plastikute roll meie igapäevaelus on oluline ja paljuski asendamatu. Olen teadlik plastikuga seotud keskkonnaprobleemidest, kuid antud postituses kirjeldan tükikest teadusajaloost. Sest teadusajalugu on mõnes mõttes ehk kõnekamgi kui sõdade/riigipiiride aegruum…

Väidetavalt oli just püüd asendada kallist ja eksklusiivset elevandiluud piljardikuulides üks ajend esimeste plastide leiutamiseks!

Looduslikku kummit kogutakse kummipuudelt (Hevea brasiliensis, vmt). Klõpsatest pildile leiad veel infot looduslikust kummist!

Kuidas elati enne plaste? Kuidas suleti toiduaineid õhukindlalt? Kuidas riietuti vihmakindlalt? Kas ilma plastideta oleks võimalik olnud valmistada skafandreid, odavaid tarbekaupasid või uskumatute omadustega rõivaid? Küllap mitte. Ilmselt võlgneme tükikese tarbimisühiskonnast just neile meestele, kellest edaspidi põgusalt juttu tuleb. Sõna „plastik“ pärineb, muide, kreekakeelsest sõnast πλαστικός (plastikos) mis tähendab „plastilist või vormitavat“ ning sõnast πλαστός (plastos), mis tähendab „vormitud.“  Vormitavaid materjale leidub ka looduses – kautšuk, gutapertš, balata, guayule, tšikkel, šellak, vandel, kilpkonnaluu, tugev puit jmt täitsid nišši nipsasjakeste ja rõivadetailide valmistamise turul. Tõeliselt vee- ja tuulekindlatest rõivastest (Goretex), peaaegu olematu haardumisega pannidest (teflon) või külmakindlasti kummist ei osatud noil aastail isegi unistada.

Šellaki näol on tegemist plastide eellase - loodusliku polümeeriga.

Üks esimesi plastikuid, või nn poolplastikuid, tselluloosnitraat (tselluloid) avastati näiteks seetõttu, et USA firma pani välja 10 000 dollari suuruse preemia inimesele, kes leiutab materjali, millega asendada vandlit (elevandiluud) piljardikuulides. John Wesley Hyatt’i leiutatud tselluloosil põhinevast plastikust veelgi vanem ja vähemalt sama legendaarne on parkesiin (samuti sisuliselt tselluloosnitraat).  Samast perioodist võib välja tuua ka parkesiini, tselluloosatsetaadi (millest tehti näiteks uudseid filmilinte) ning tsellofaani (mille loomiseks sai Šveitsi teadlane Jacques E. Brandenberger inspiratsiooni restorani laualinal nähtud plekist – nimelt unistas mees tol hetkel märgumatust laudlinast!), mis on tänaseni populaarne kommipaberi materjal. Leo Hendrick Baekeland, geniaalne ja varaküps belgia keemik, bakeliidi leiutaja, ei osanud ilmselt uneski näha, kui laialtlevinud materjaliks plastikud tulevikus osutuvad.

Nipsasjakeste tööstus võttis uued materjalid kiiresti üle! 30-ndatest pärit kell iseloomustab hästi uute materjalide kõrget staatust. Plastmassi odav maik tuli tarbekaupadele külge hiljem.

Tõeliste plastide ajatelge võiks alustada fenoolformaldehüüdist ehk bakeliidist. Oo, legendaarne bakeliit! Plastmasside isa. See plastik domineeris plastikuturul aastakümneid, enne kui paremate omadustega materjalid ta troonilt tõukasid. 1899 patendeeris Arthur Smith inglismaal fenoolformaldehüüdide vaigud kasutuseks elektri-isolaatoritena eboniidi asemel. 1907 arendas Leo Hendrik Baekeland edasi fenoolaldehüüdi valmistamise tehnikaid ja leiutas esimese sünteetilise vaigu ning tõi turule esimese majanduslikult eduka fenoplasti nime all bakeliit. Bakeliidist hakati valmistama raadioid, käekotte, ehteid jmt. Keda huvitab plastikute keemia kui selline sügavamalt, peaks oma pilgu pöörama nobelist Hermann Staudingeri poolt põhimõtteliselt rajatud polümeeride keemiasse.

PTFE ehk polütetrafluoroetüleeni ehk tefloniavastas DuPonti laboris 1938 Dr. Roy Plunkett. Plunkett uuris külmutite freoone ning märkas juhuslikult, et külmutatud ja kompresseeritud tetrafluoroetüleen oli spontaanselt polariseerunud valgeks, vahataoliseks tahkeks aineks. Olgu siinkohal ära märgitud, et enamik tõelisi plaste on avastatud pooljuhuslikult või täiesti kogemata. II MS ajal kasutati teflonit aatompommi jaoks vajaliku uraani puhastamiseks gaasilise difusiooni meetodil, kuna see protsess oli ülimalt korrodeeriv.

Gore Texi nime all tuntud materjal põhineb samuti tefloni keemilisel valemil. Hingav kuid veekindel materjal on saanud asendamatuks näiteks matkavarustuse tootmisel.

PTFE-d hakati tefloni nime all tootma 1945. Tefloni molekulaarmass võib ületada 30 000 000 amü, nii et teda võib nimetada üheks suurimaks teadaolevaks molekuliks. Teflonil puudub lõhn, ta on värvitud pulber, mis on tänapäeval laialdases kasutuses. Tefloni eriline omadus on tema libe pind, millele praktiliselt midagi ei kleepu ega imendu, sellest tulenevalt hakati teflonit kasutama just kööginõudes (pannid, koogivormid jmt). Hiljem kasutati teflonit ka „imekangaste“ sünteesiks, näiteks populaarne spordiriiete materjal GoreTex „hingab“ ehkki on väljastpoolt niiskuskindel. Teflonit kasutatakse ka hambaniidi valmistamiseks ning erinevatel eesmärkidel sõjatööstuses.

Erinevad polümeervahud on laialtlevinud ja odavad pakkematerjalid.

Polüetüleeni (PE) puhul on tegemist ilmselt enimlevinud plastiga. Teda on erinevaid liike: HDPE, (PE-HD) – kõrgtihe polüetüleen; LLDPE, (PE-LLD) – lineaarne madaltihe polüetüleen; LDPE, (PE-LD) – madaltihe polüetüleen. PE on madala hinna ja mitmekülgsete omadustega (sitke, tugev, veniv, keemiliselt inertne) materjal. Sulamistemperatuur jääb vahemikku 100-140°C.

Polüetüleeni sünteesis esmakordselt saksa keemik Hans von Pechmann, kes valmistas seda juhuslikult 1898 diasometaani kuumutamise käigus. Koos kollegide Eugen Bambergeri ja Friedrich Tschierneriga iseloomustasid nad valget, vahast ainet ning avastasid, et see sisaldab pikkasid –CH₂- ahelaid ning tulenevalt sellest andsid talle ka nimeks polüetüleen. Ka esimene tööstuslikult kasulik polüetüleeni süntees avastati kogemata. 1933-ndal aastal töötlesid inglise keemikud Eric Fawcett ja Reginald Gibson suure rõhuga etüleeni ja bensaldehüüdi segu, taas oli saaduseks valge vahataoline aine. Reaktsioon toimus tänu kergele hapnikureostusele aparatuuris, samal põhjusel ei suudetud katset esialgu korrata. Alles 1935-ndal aastal suutis, Michael Perrin sellest „õnnetusest“ sünteesiprotsessi välja töötada. Sellest sai alguse tööstuslik madaltiheda polüeteeni tootmine (masstootmine algas 1939). II maailmasõjal salastati paljud keemiatööstuse harud, polüetüleeni kasutati kaablite valmistamiseks sõjatööstusele ning tootmine massitarbekaupadeks jäi esialgu soiku. Philipsil oli raskusi, et toota ühtlase kvaliteediga polüetüleeni, nende ladudes kuhjus juba praaktoodang, kuid majanduslikest raskustest päästis firmat 1957-ndal aastal USAs moodi tulnud hula-rõngas – mänguasi, mis koosnes  seest õõnsast polüetüleentorust.

Plastiku ajatelg looduslikest „plastmassidest“ sünteetilisteni

1839 Polüstüreeni (PS) – avastas Saksa apteeker Eduard Simon, koostise tegi kindlaks Hermann Staudinger, kes sai 1953-ndal makromolekulide uurimise eest ka Nobeli preemia.

1839 Kõvakummi e vulkaniseeritud kummi-  (eboniit, end. nimega vulkaniit), rabe, USAs patendeeris tootmise C. Goodyear 1843, Inglismaal võttis patendi lõppedes 1861 kasutusele Thomas Hancock, Inglismaa kummitööstuse rajaja.

Vulkaniseeritud kummi ehk kõvakummi ehk eboniit. Tuntud ka füüsikatunnist, kus mahasurutud kihina saatel tuli eboniitpulkasid lapikesega hõõruda, et neid elektrifitseerida.

1843 Gutapertš – looduslik kummi, toodetakse Gutta-Percha puu piimast, tutvustas avalikkusele William Montgomerie

1856 Šellak  - Alfred Critchlow, Samuel Peck

1856 Bois Durci – verest, pulbristatud puidust ning värvainest toodetud tume „viktoriaanlik plast,“ Francois Charles Lepag [32].

1862 Tselluloosnitraat (parkesiin) – Alexander Parkes

1863 (1869) Tselluloosnitraat (tselluloid) – John Wesley Hyatt

1865 Tselluloosatsetaat – Avastas Paul Schützenberger, esialgŠellak on materjal, mis oli paljudest teerajajaist plastikutööstuselemine raskendatud, laiemat kasutust leidis teatud eranditega pärast I maailmasõda.

1869 Tselluloosnitraat (tselluloid)

1872 Polüvinüülkloriid (PVC) – Teadaolevalt valmistas esimest korda
PVC-d kogemata Henri Victor Regnault, teistkordselt samuti kogemata 1872 Eugen Baumann, kasutusele võeti järkjärgult hiljem.

1894 Viskoos (ing. k. ka rayon) - Charles Frederick Cross, Edward John Bevan

1900 Kaseiin ehk kunstsarv (galatiit e valkplast, erinoid)

1908 Tsellofaan - Jacques E. Brandenberger

1909 Fenoolformaldehüüd e fenoplastid (bakeliit, kataliin) – Esimesed nn tõelised plastid. Bakeliidi valmistas esmakordselt Leo Hendrik Baekeland

Lisaks lugematutele nipsasjakestele leidis bakeliit kasutust ka igapäevaste tarbeesemete valmistamiseks

1912 tselluloosatsetaadi baasil fotograafias kasutatav film (laiemalt võeti kasutusele 1934)

1926 Karbamiid ja formaldehüüdvaigud

"Compact Disc" ehk cd on sisuliselt jäik PVC

1926 Plastifitseeritud PVC  - Walter Semon, tootmisse läks 1930-ndatel.

1927 Tselluloosatsetaadi laiem kasutuselevõtt

1931 Esimene akrüülvaik

1933 Polümetüülmetakrülaat (pleksiklaas)

Akrüülvärvid raputasid põhjalikult ka kunstimaailma. Alates 50-ndatest olid värvide omadused juba sedavõrd head, et kiirelt kuivavaid värve võis teineteise peale kanda ilma, et nad omavahel seguneksid.

1933 Polüvinülideenkloriid (saraan 1953 , PVCD) – avastas Ralph Wiley, Dow keemialabori keemik, kogemata.

1935 Polüstüreen – avastati lihtsam võimalus tootmiseks, 1938 võeti juba laiemalt kasutusele

1935 Madaltihe polüetüleen LDPE – Petrooliumist valmistatud termoplast, avastasid kogemata Reginald Gibson and Eric Fawcett

1936 Polüvinüülatsetaat

1936 Polümetüülakrülaat (PMMA, akrüül)

1937 Polüuretaan (PUR, igamiid, perlon) – avastas ja patendeeris Otto Bayer koos kaaslastega.

1938 Polütetrafluoroetüleen (PTFE, teflon)  - Roy Plunkett

1938 Nailon – esimene kaubanduslik kasutuselevõtt hambaharjade valmistamisel

1939 Neopreen  –  Leituati DuPonti laboris juba 1930

1941 Polüetüleen tereftalaat (PET, PETE, polüester) – Whinfield ja Dickson.

1942 Küllastumata polüester (UPR) –  klaaskiudude valmistamiseks kasutatav materjal on patendeeritud John Rex Whinfieldi ja James Tennant Dicksoni poolt

1943 Silikoonid (elastik)

Silikoonil on märkimisväärselt laiemad kasutusvõimalused kui laiem avalikkus armastab teadmiseks võtta...

1947 Epoksiidid

1951 Kõrgtihe polüetüleen (HDPE, Marlex) - Paul Hogan ja Robert Banks

1951 Polüpropüleen (PP) - Paul Hogan ja Robert Banks

1954 Vahtpolüstüreeni - leiutas Ray McIntire Dow Chemicali tarbeks

1954 polüpropüleen

1955 polükarbonaat

1959 polüformaldehüüd

1964 (1955) Polüimiid

Filmilindi valmistamine oli üks plastide esimesi funktsioone

1965 Polüsulfoon

1970 Polübutüleen.

1970 Termoplastiline polüester (Dacron, Mylar, Melinex, Teijin ja Tetoron)

1978 Lineaarne madaltihe polüetüleen

1985 Vedelkristallpolümeerid

…to be continued!

Plastikute ajalooraamat pole kaugeltki lõpetatud, kuid antud artikli eesmärk oli anda aimu just esimeste oluliste plastide kasutusele võtust. Kuna käesolev postitus on lühikokkuvõte plastikute ajaloost pajatavast  referaadist, siis huvi korral võta minuga (Helenega) ühendust ja saadan tervikteksti!

Kevlari omadused olid nii revolutsioonilised, et tootja pidi välja laskma pressiteate, kus kinnitas, et materjali pole saadud tulnukatelt.

Kasutatud allikad – lühendatud versioon

[1] Talvik, A.T. Orgaaniline keemia. 1996.

[2] Liddell, H. G.; Scott, R. A Greek-English Lexicon. Oxford. Clarendon Press. 1940.

[3] The Columbia Electronic Encyclopedia, 6th ed. Columbia University Press, 2007.

[4] Lipmaa, H. Polümeerisõnastik. Euroülikool, Tallinn, 2001.

[5] Peets, H. Konserveerimiskeemia (loengukonspekt). Eesti Kunstiakadeemia, Tallinn, 2005.

[6] Mustalish, R. Modern Materials: Plastics. The Metropolitan Museum of Art, New York.

[7] Bellis, M. Timeline of Plastics.

[8] History of plastics. Cannon-Sandretto Plastics Museum.

[9] Atsetaat. Swicofil AG textile services.

[11] Carlisle, R. Scientific American Inventions and Discoveries. John Wiley & Songs, Inc., New Jersey. 2004.

[12] Harris, R. Life before plastics. 2008.

[13] Early jewelery plastics & testing for bakelite. 

[14] Kulu, P., Kübarsepp, J., Hendre, E., Metusala, T., Tapupere, O. Materjalid. (Loengukonspekt) Tallinna Tehnikaülikool, Tallinn, 2001.

[15] Bellis, M. Invention of Polystyrene and Styrofoam 

[16] A Plastics Explosion – Polyethylene, Polypropylene, and Others. Packagingtoaday.

[17] Bellis, M. Teflon.  

[18] Polüetüleen. Veterinaar- ja toiduameti kodulehekülg.

[19] Reiche, B.  „Polly“ – the All Star  Plastic. Popular Mechanics, USA, 1949.

[21] Bellis, M. Invention of Polystyrene and Styrofoam 

[24] Tuulik, D. Sünteetilised kiud. Loengukonspekt, 2010.

[26] McIntyre, J. E. Synthetic fibres: Nylon, polyester, acrylic, polyolefin. 

[30] Mustalish, R. The Metropolitan Museum of Art. 

[31] Thomas Hancock biography. 

[32] Bois Durci. Plastics Historical Society.

[34] Polüuretaan (PUR) isolatsioonimaterjalina. Eesti isolatsioonitootjate liit.

[35] Polüetüleentetraftalaat. Veterinaar- ja toiduameti kodulehekülg.

P.S. Fotode allikad selguvad, kui kopeerid pildi URLi.

Autor: Helene

Ka keskkonna suhtes eetilised lahendused võivad pakkuda naudinguid

„Kõige ökoloogilisem valik toiduainetööstuses on alati kõige eetilisem – olgu siis tegemist foie gras’ või brüsseli kapsaga. Muuseas – enamasti on see ühtlasi ka kõige maitsvam valik.“ (Dan Barber)

Proloog. Keskkonnaeetika aine raames pidin analüüsima mõnda keskkonnateemalist artiklit keskkonnaeetilisest vaatepunktist. Minu analüüsi aluseks sai Dan Barberi TedX loeng naturaalsest foie gras’st (~hanemaksapasteedist). Ma ei vastuta küll tõe eest selles suhtes, et ma pole Sousa farmi oma silmaga näinud, kuid usaldan TedX-i kõnelejate kvaliteeti. Ma loodan, et olete kunagi foie gras’d maitsnud, siis mõistate, miks olen marginaalsena näival teemal nõus lehekülgede kaupa kirjutama… Enne jõuludele iseloomulikku õgimisorgiat kulub ehk väike mõtisklus toiduainetööstuse eripärade üle ära.

Foie gras. Definitsioonikohaselt on foie gras sundtoidetud hanede maksast valmistatud imemaitsev roog, mida tundsid juba vanad egiptlased, kuid mille poolest on praeguses maailmas tuntud prantsuse köök. Traditsiooniliselt saavutatakse erilised maitseomadused hanede sundtoitmisega (ingl. k. gavage). Tegelikkuses muutub metshanede maks ka looduses eriliselt mahlakaks ja rasvaseks, kuid ainult ühel hooajal – sügisel enne rännet. Egiptuse vaaraod soovisid rasvase maksa kallal aasta läbi maiustada ning sealt saigi alguse komme hanedele viljateri kurku toppida.

Foie gras'd hakati tootma juba vaaraode tarbeks.

Ökoloogiline hanekasvatus. Analüüsitud kõne autor, Dan Barber, gurmaan ja kokk USA-st, kirjeldab erilist hanefarmi Hispaanias, kus sundtoitmise asemel lastakse lindudel olla nii nagu nad tahavad. Barber’i külaskäik Eduardo Sousa hanefarmi, kuulsusetusse põllumajandusettevõttesse, avas tema silmad ning tänu TedX kõnele ilmselt ka paljude teiste omad. Nimelt selgus, et ei pea valima, kas süüa foie gras’d  või mitte süüa – esimesel puhul tundes hedonistlikku naudingut ühe süütu looma ebavajalikku kannatamise hinnaga, teisel juhul loobuda gastronoomilisest orgasmist, kuid olla looduse suhtes väärikas. Kuid on ka kolmas valik. (Ja ökoloogilistest lahendustest rääkides on enamasti parimad ikka just kolmandad, neljandad või kuuekümneviiendad valikud, mis ilmnevad pärast must-valgete variantide välistamist.)

Osad kokad ja restoranid on poliitiliselt korrektses läänemaailmas juba loobunud foie gras’ pakkumisest oma menüüs (ja traditsioonilist valmistamisviisi arvestades täiesti õige tegu!). Kuigi tegemist on gurmeeroaga, on foie gras niivõrd maitsev, et temast loobumise või mitteloobumise üle peetakse tuliseid vaidlusi.

Eduardo Sousa farmis on haned peaaegu vabapidamisel.

Eduardo Sousa, Hispaania hanekasvataja (pildil), kes mõnes mõttes revolutsioneeris hanemaksa tootmise (mis sest et tema toodang moodustab vaid murdosa tervikust), teisalt aga laseb loodusel lihtsalt teha oma tööd ja nopib selle tagajärjel küpsevaid imemaitsvaid vilju. Mees, kes räägib oma hanedega sosinal, ei pane neid puuri ega kärbi nende tiibu, kes elektrifitseerib hanede aediku VÄLJASTpoolt ning laseb hanedel süüa ainult seda, mida nende hing ihaldab ei tunne üleolevat rõõmu looduse alistamisest. Vastupidi.

Sousa moto ja põhimõte on see, et loodus on kõik seadnud nii nagu vaja. Ei ole vaja piinata loomasid, et tarbida neid söögiks. Piisab sellest, kui lood neile meeldivad elutingimused. Jälgid, et nende aedikus kasvaks õiges vahekorras ürte, mis maksale sobiva värvi ja maitse annavad. Kindlustad selle, et ükski röövloom (näiteks inimene) ei pääseks su hanede rahu rikkuma – sest stressis haned söövad vähem! – ning oledki ökoloogiline põllumees.

Tulemus? Enneolematult, uskumatult ja kirjeldamatult maitsev foie gras! Seni kohustuslikuks peetud sundtoitmise etapi hädavajalikkus, mis hanedele ainult kannatusi valmistab, lükatakse niisiis hanekasvataja Eduardo Sousa poolt ümber. Ilmselt võiks vähekese ajuderagistamise tagajärjel lükata ümber nii mõnigi müüt, mis ümbritseb põllumajanduslikku tootmist.

Loomulikult ei ole reaalne, et maakera 7 miljardit inimest saaksid ökoloogilist foie gras’d endale lubada. Aga see pole ka eesmärk omaette. Nii nagu pole vajalik, et kõigil inimestel oleks Hummer või oma isiklikud 10 ha metsa. Asi on pigem põhimõttes ja mõtlemises. Igal maailma piirkonnal on oma toidud, oma tavad ja kombed. Ökoloogilises kriisis vaevlevas maailmas ei ole tarvidust kõiki traditsioone prügikasti visata. Pigem peab harjumuspäraseid praktikaid kriitiliselt revideerima ja vajaduse korral looduse abi ja inimlikku kavalust kasutades looma loodussõbralikumaid tootmisviise ja lahendusi.

Uus konseptsioon põllumajanduses. Nii naiivne ma pole, et arvaksin, et kogu maailma toidutootmise saaks päeva pealt ökoloogiliseks muuta ning eeldada, et sellega kaasneks ainult üks suur tervise paranemine ja heaolu kasv. Ei, ei, seda ma ei ole väitnud… Ometi on Sousa loos vähemalt üks universaalne põllumajanduslik tõde. Ja see tõde on: ei ole universaalseid lahendusi. Sest – maakera ei ole põhimõtteliselt igal pool ühesugune. Mullad on erinevad, kliima on erinev, kasvatatavd kultuurid on erinevad… Näiteid universaalselt headena tundunud lahenduste sisulisest luhtaminekutest on põllumjanaduses leida küll ja küll.

Minu piiratud eelteadmistest ujub pinnale „roheline revolutsioon“ 70-ndatel, mis tõi kaasa küll sortide viljakuse tohutu kasvu, kuid ei vähendanud näljahäda (kuna suurfirmad patendeerisid uudse seemne ja tekitasid väiketootjatele väga ebamugava olukorra). Samuti pole mõtet pikemalt peatuda NSVL hiidtraktoritel, mis Eesti mullad kokku pressisid, või GMO-de kasvatamisel „nälja võitmise“ lipu all (kui on teada, et GMO-de patendeeritud seemnete ostmist suudavad endale lubada vaid USA suurkorporatsioonid).

Meenub ka TÜ ökoloogia õppejõu Kristjan Zobeli selgitused õigete külvivõtete ja umbrohutõrje ohtruse vahelisest korrelatsioonist. Ehk siis vanamoodsamat sorti külvimasin seemne mulda sirges reas, mille tagajärjeks on viljaridade vahel vohav umbrohi vastupidiselt käsikülvile, kus seeme jaotati põllule võimalikult ühtlaselt. Õnneks on järjest enam hakatud kasutama näiteks künnivaba külvi, mis säilitab kamara ja vähendab vajadust umbrohutõrjeks veelgi.

Mõelda globaalselt, tegutseda lokaalselt? Küllap vist. Ja veelgi enam. Ka mõtlema peab lokaalselt. Ma ei taha öelda, et ära tuleks unustada laiem pilt, planeedi Maa hetkeseis ja rahamaiad jõud, kes suunavad vabaturumerelainetel protsesse aimamatult tõhusalt. Pigem tuleb mõelda sedavõrd lokaalselt, et see Maa, kust sa oma toidu saad läheb sulle korda; et need loomad, keda sa lüpsad, nuumad või pügad, lähevad sulle korda. Teada-tuntud tõde, kuid siiski: väljuma peab globaalse majandamise mugavustsoonist. Ja siin, Eestis, eelkõige globaalse t a r b i m i s e mugavustsoonist.

Niššitooted peavad jääma niššitoodeteks, kuid ka gurmaanlus võib olla eetiline.

Lohutus gurmaanidele. Minu kui hea toidu austaja jaoks oli Barberi lugu lohutav. Mulle meeldib hea toit, ma pole taimetoitlane, mu saapadki on loomanahast… Aga ma tahan olla vastutustundlik tarbija. Üldjuhul ma ei raiska. Võrreldes keskmise naisolevusega on mul tunduvalt vähem igasuguseid iluvidinaid ja rõivaid, ma valin oma sööki hoolikalt ja teadlikult. Ma vähemalt üritan olla vastutustundlik kodanik. Kodanik by the definition. Hea inimene. Ma tahan olla kindel, et kui minu pärast tapetakse loom, tehakse seda austusega tema vastu. Kui minu pärast võetakse maha puu (ja iga kord kui ostan raamatu, pean seda endale meenutama), tehakse seda austusega nende intelligentsete fotosünteesivate hiiglaste vastu. Ma tahan teada, et minu jaoks võetakse loodusest vajadusest ja mitte lokkavast hedonismist. Ja minu jaoks on Eduardo Sousa hanekasvatuse loos sügav moraal, loo kontekstis võib öelda – moraal minu mokka mööda. Barberi sõnadega: „Kõige ökoloogilisem valik toiduainetööstuses on alati kõige eetilisem – olgu siis tegemist foie gras’ või brüsseli kapsaga. Muuseas – enamasti on see ühtlasi ka kõige maitsvam valik.“

Epiloog. Isiklikult olen kirjeldatud rooga tarbinud vaid kord elus ühes hubases Pariisi restoranis – see on hetk, mida mäletada (nii maitseelamust kui ka süümepiinu)! Pärast Dan Barberi kõnet olen otsustanud foie gras’st ka edaspidi keelduda. Vähemalt seni kuni mul õnnestub proovida „õnnelike hanede“ maksa. Ja ka siis, ma luban, suhtun ma sellesse hetke täie teadlikkuse, tõsiduse, ja – mis seal salata – ülima imetlusega emakese looduse vastu.

Allikad:

http://www.youtube.com/watch?v=gvrgD0mAFoU Barberi kõne TedX-il; piltide algallikad leiab URL’i kopeerides.

autor: Helene